Elsa Triolet: erinevus redaktsioonide vahel

* Oli parajasti seesugune rõhuv ehahämaruse[[eha]]hämaruse tund, kus enne kottpimedusekott[[pimedus]]e kättejõudmist [[silm]]ad seletavad halvasti ja lasevad end petta. Ühele küljele vajunud [[veoauto]] lösutas väikesel kõrvalteel, külmas ja niiskes vatthallis [[vaikus]]es viirastusena näiva hurtsiku juures. [[Hämarus]] muutis sopaseks taeva, valgus räpaselt laiali auklikul, veeloikudega kaetud teel, mida piiras looklev varbaed, mille vahelt paistis sasitud [[hekk]] nagu kammipiide külge jäänud hallid juuksed. Varbaia taga lohistas suur, ebamäärast tõugu puhmaskarvaline [[koer]] oma ketti [[üksildus]]es kaikuva kõlinaga. Koera pikk karv oli kleepunud [[pori]]ga — sellesama sitke poriga, millesse oli vajunud lapse [[king]], jalgratta kummita ratas, [[ämber]], [[ööpott]] ja veel mingid ebamäärased esemed... Taamal aga hurtsik, otsekui mingi suur vana ja määrdunud, lauaselgadest kokkuklopsitud [[kast]]. Ei paistnud aga vähimatki valgust aknast, mille klaasid selles purunenud maailmas olid imelikul kombel terved.

:Ammugi oleks olnud juba aeg süüdata tagatuled veoautol[[veoauto]]l, mis oli kokku sulamas ööpimedusega, ent iste juhikabiinis oli tühi. Ainsana andis siin praegu elumärki videvikuvärvi suitsujuga, mis tõusis hurtsiku roostest söödud plekk-katusest välja ulatuvast [[korsten|korstnast]]. (lk 7, romaani algus)

:Mõnda aega võis kuulda ainult [[matsutamine|matsutamist]] ja neelamist. Hea tervisega koerad on alati söölad ja aplad. [[Supp]] oli rasvane ja selle pinnal ujusid suured lihatükid ning juurviljalõigud. (lk 9)

:Roti mahalöömise au päris kõige vanem poiss. Kõik teised tagusid pärast rotti veel vaid [[lõbu]] pärast. Martine ilmus koju parajasti sel hetkel, kui tema ema Marie, hoides rotil sabast, avas ukse, et seda välja visata. Et kaugemale viskamiseks hoogu võtta, keerutas ta käega ja Martine jõudis vaevalt kõrvale põigata, et rotiga mitte vastu [[nägu]] saada. Rotiraibe patsatas kaugele keset õue. Martine nõjatus vastu ust. (lk 9-10)

:Martine võttis korvist välja väikese, peopesast veidi suurema pakikese, mis oli mässitud lumivalgesse siidpaberisse, Ta kõrvaldas õrnalt paberi ja nähtavale ilmus jumalaemakuju [[merekarp|merekarbist]] [[grott|groti]] ees; [[jumalaema]] ees põlvitas väike laps, Kõik see hiilgas õrnades värvitoonides: taevassinine, valge ja roosa. Marie lükkas käega üle lauanurga, et Martine võiks jumalaema lauale asetada.

:Silmi statuetilt pööramata noogutas Martine jaatavalt peaga. Marie seisis tema kõrval ja imetles samuti kujukest[[kuju]]kest.

:"Ta tõi selle mulle [[Lourdes]]'ist." ütles Martine lõpuks. "Mõtle, kui ma oleksin ta katki teinud!... Võib-olla teeb ta imetegusid[[imetegu]]sid..."

:"Tütreke, imetegusid pole olemas, tean seda ja ütlen ka sulle... Heida magama, ma kustutan lambi ära, aga kujukese paneme [[puhvetkapp|puhvetkapile]], et väikesed seda katki ei saaks teha."

:Martine pööras kujukese ümber ja keeras võtmega üles; pühalikus vaikuses ja harduses kuulasid nad mitu korda järjest üliõrna [[Ave MariatMaria]]t.

* Danielil olid ka [[Onupoeg|onupojad]] — kolm noort Marcel Donelle'i poega. Ka Marcel Donelle, samuti nagu Georges Donelle, oli aednik, kuid tema aiand polnud nii suur. Kõigil noortel Donelle'idel ei puudunud perekondlik samasus, ehkki nende isad teineteisega põrmugi ei sarnanenud, samuti nagu ei sarnanenud nendega nende pojadki. Vaatamata sellele, et noored kannatasid okupatsiooniajal[[okupatsioon]]iajal alatoitluse[[alatoitlus]]e all, kasvasid nad ikkagi tugevateks. Noored Donelle'id olid keskmist kasvu, kuid toeka kehaehitusega — otsekui määratud kaua vastu pidama, nagu kõik, mida ehitavad maainimesed, olgu need siis seinad või tarad... (lk 14-15)

* Muide, [[sõda]] ja okupatsioon paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli [[suvevaheaeg]] või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane [[kentaur]] —, kes oli oma [[jalgratas|jalgrattaga]] nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, süssiis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla lütseumiski[[lütseum]]iski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja mi tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja munade[[muna]]de alt korvist[[korv]]ist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi tampoone[[tampoon]]e. Martine'i küla naabruses asuva suure alevi[[alev]]i meer — selle alevi lähedal asetsevas järves[[järv]]es oli hea [[ujumiskoht]], kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva [[asjaajamine|asjaajamise]] tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja elurõõmust[[elurõõm]]ust, oli mõistetud surma[[surm]]a. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor [[märter]], kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks [[kangelane|kangelaseks]]. (lk 15-16)

* [[Isa]]... Nad nimetasid teda isaks, ehkki Marie Vénin abiellus temaga siis, kui tal endal oli juba kaks tütart — kahelt erinevalt isalt, kes olid jäänud tundmatuks. Selle [[abielu]] sobitasid kaks meest: ühelt poolt selle küla [[küree]], kus Marie oli sündinud ja kus tema vanemad töötasid loomanülgijatena, ja teiselt poolt selle küla [[meer]], kus Marie elas praegu. Kõneldi, et meer olevat vanema tütre isa; viisteist aastat tagasi oli ta olnud üsna kuulus [[seelikukütt]]. Aga mis seal imestada, Marie oli ülikaunis tüdruk ja ta pani nii paljudki mehed endale järele jooksma. Igatahes sai meer munitsipaalnõukogult nõusoleku eraldada külaservalt, metsaltuka tagant Mariele väike maatükk. Ühtlasi lepiti kokku, et Marie abiellub [[puuraidur]] Pierre Peigner'ga ja et nad asuvad kahekesi seda maatükki harima ning ehitavad sellele [[maja]], mis oma välimusega ei teeks külale häbi. Pierre Peigner oli töökas mees, ehkki pisut viinahimuline. Ta nõustus meeleldi kahelapselise naisega, huvitatuna maatükikesega ja Marie endaga, kes oma alalise naeratusega[[naeratus]]ega, mis ei hajunud ta näolt muredeski, oli ikka veel endiselt kaunis. Pierre Peigner oli Marielt sel määral sisse võetud, et [[adopteerimine|adopteeris]] mõlemad tütred ja nautis juba ette kõike seda õnne, mida elu talle nii ootamatult pakkus: heaolu ja ainult tema päralt olevat naist. Marie sarnanes suure päevalilleõiega[[päevalill]]eõiega, kelle ümmargust, alati naeratavat ja päevitanud nägu piirasid pikad kullakarva juuksed, kelle väike keha oli sitke ja kelle tervis oli nagu roostevaba [[teras]]. Ta oli edev ja kuigi ta pesi end harva, pistis ta sageli õiekese oma kammimata juustesse ja [[kee]] lillevarrega sarnaneva kaela ümber. Ja kui tema hääl kandis kaugele siivutuid sõnu, siis ta nägu jäi meeldivaks, ta huuled naeratavaks. Millest enamast võis unistada [[varjupaigakasvandik]] Pierre Peigner? Niisugust õnne polnud talle veel osaks langenud. (lk 19)

* Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja [[viisakus|üliviisakad]] ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust[[ninakus]]t nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske[[käsk]]e täitma, teades, et kui [[nahatäis]] oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega[[nõel]]tega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli[[kool]]i, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust[[kodu]]st, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi [[saladus]]. (lk 20-21)

* [[Järeldus]] oli aga ikka seesama: tempu[[temp]]u mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul metsa[[mets]]a, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui [[ajujaht|ajujahiks]] jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure tamme[[tamm]]e all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbrik setunaümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema seiklusest[[seiklus]]est kirjutati kohalikes ajalehtedes[[ajaleht]]edes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit., mis sellele [[kangelastegu|kangelasteole]] järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost põhjuse[[põhjus]]e ja [[tagajärg|tagajärje]] vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teadä, et metsas [[jalutamine]] ja puu all [[magamine]] toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)

* Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased voodilinad[[voodilina]]d, tatitilgad, rotid ja [[väljaheited]] teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles rotilõksud[[rotilõks]]ud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See haiseb[[hais]]eb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)

* Sellepärast tundiski Martine metsi ja põlde[[põld]]e niisama hästi, nagu neid võivad tunda [[mutt]], [[orav]] ja [[siil]]. Muidugi, mutil pole vajadust tunda huvi puulatvade vastu, [[lind]] ei huvitu maa-alusest, aga Martine'i huvitas metsas peamiselt see, mis kasvas samblal — marjad ja lilled[[lill]]ed. Ta läks metsa ka selleks, et seal päeval välja magada pärast unetut ööd hurtsikus; et seal süüa seda, mis seal on söödavat, sest ema keedetud leem ei läinud tal suust alla; ta läks sinna korjama maikellukesi[[maikelluke]]si, metsikult kasvavaid hüatsinte[[hüatsint]]e ja nartsisse ning [[metsmaasikas|metsmaasikaid]], sest ta oli üks neid väikseid lapsi, kes seisavad suurte magistraalteede ääres, käes ümmargused lillekimbukesed voivõi enda punutud pisikesed pajukoortest korvikesed. Algul hoidis Martine [[raha]] endale, kuid Marie sai kiiresti tema tegevuse jälile, küttis tal kõrvad nii tuliseks, et tüdruk sedamaid taipas vajadust anda teenitud raha emale. Nüüd aga, kui Marie nägi, kuidas Martine hommikuti end jääkülma kaevuveega pesi, värisedes külmast kevadpäikese kiirte käes, mis veel ei soojendanud, ja seejärel kodust minema lipsas, karjus ta tüdrukukese peale veel vaid moepärast: Martine teenib raha, tal tuleb lasta teha, mida ta tahab. Tema õde ja vennad poleks iialgi suutelised olnud mõnd tuluallikat avastama! (lk 22-23)

* Francine oskas väikeste pükstele nööpe[[nööp]]e ette ajada, nende nina [[nuuskamine|nuusata]] ja nendele ka lakse jagada — nagu tõeline ema, ehkki ta iialgi lugema ja kirjutama ei õppinud. Martine omandas koolis kõik otse lennult, ta [[mälu]] oli harukordne, kuid oleks olnud asjatu tema käest nõuda imiku[[imik]]u toitmist sel ajal, kui emal oli tarvis poes käia: ta oleks unustanud nii [[puder|pudru]] kui imiku... Ja tõepoolest, see aasta, mil Francine läks kooli ja Marie lootis saada Martine'ist vanema õe asendaja väiksemate hooldamisel, kujunes otse hukatuslikuks. Martine'il polnud põrmugi rohkem vastutustunnet[[vastutustunne]]t kui tema kõige nooremal vennal, kes oli alles mähkmeis: tema silma all põletasid lapsed end ära keeva veega, lasksid ketist lahti koera[[koer]]a, kes ei tulnudki enam tagasi, ning uputasid kassi[[kass]]i kaevu[[kaev]]u... Tõtt-öelda, ema jõudis vaevalt selja keerata, kui Martine juba kodust minema lipsas. Tal puudus nii [[ematunne]] kui ka perekonnatunne. Marie oleks võinud ta kas või surnuks lüüa — miski poleks aidanud. Ei tasunud vaeva. (lk 23-24)

* Külasse ilmusid [[sakslased]] väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega elamud[[elamu]]d, lossid[[loss]]id või vannitubadega[[vannituba]]dega villad[[villa]]d. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma [[Ostlemine|sisseoste tegema]], [[turg|turule]] või komandantuuriga[[komandantuur]]iga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše [[vihkamine|vihata]] täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset [[vastupanu]] osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma hädaohtu[[hädaoht]]u sattumata, sest riskida[[risk]]ida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku hukkamõistu[[hukkamõist]]u alla ja [[boikott]] oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma jutluses[[jutlus]]es... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende patrullid[[patrull]]id jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla autodega[[auto]]dega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha [[hirm]] ise sundis lapsi koduõuedesse[[koduõu]]edesse jääma. (lk 24-25)

* Lühidalt, Martine'i klassis ei kiusatud, temast ei hoidutud kõrvale ja temasse suhtuti sümpaatiaga[[sümpaatia]]ga... Ainult see, et ta võis luuletust[[luuletus]]t parast ühekordset läbilugemist kohe peast veatult korrata, et ta mitte kunagi ei teinud etteütluses[[etteütlus]]es [[viga|vigu]], pidas meeles kõik ajaloolised daatumid[[daatum]]id — see häiris mõningal määral kaasõpilasi, sisendades neisse pigem hirmu kui [[Lugupidamine|lugupidamist]], otsekui mingi [[Ebanormaalsus|ebanormaalne]] nähtus. (lk 25)

* [[Juuksur]] proua Donzert ei nõustunud sellega hoobilt, et tema tütar hakkaks suhtlema Marie Vénini tütrega, ehkki ta tundis sümpaatiat väikese metsa-kadunud-Martine'i vastu juba enne sõda, kui Martine üsna väiksekesena oli kord tulnud juuksuri juurde, et osta endale seepi[[seep]]i maikellukeste müügist saadud raha eest. Ja proua Donzert oligi talle kinkinud tükikese kannikeselõhnalist[[kannike]]selõhnalist seepi, mida Martine valis nii kaua: oma kolme suu eest, mis ta juuksurile ulatas, poleks ta kuidagi saanud seda osta, kuid viia seep Marie Vénini hurtsikusse — see oli proua Donzert'i arvates ju püha toiming! (lk 27)

* Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud [[kõnevõime]] terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "[[Tuhat ja üks ööd|Tuhande ja ühe öö]]" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid[[parfüüm]]id poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut[[nauding]]ut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni[[šampoon]]i ja [[kölni vesi|kölni vee]] lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis[[vann]]is.

:Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga [[puhtus|puhtana]], mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks [[täi]]?

* Seinad[[Sein]]ad kaetud valge emailiga[[email]]iga, [[põrand]] kiviparketist, [[taburet]] metalltorudest... On võimatu kirjeldada joovastust[[joovastus]]t, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli õnnelik[[õnn]]elik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, [[vesi]] nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist vahtu[[vaht]]u... [[käsn]] helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet valgust[[valgus]]t vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, [[pimsskivi]], [[hari|harja]], käsna ja [[käärid|kääre]]. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:

:Radiaatorile[[Radiaator]]ile asetatud [[vannilina]] oli soe, taevassinine, Cécile'i oma oli aga roosa. Proua Donzert ei ihnutsenud pesuga — käterätte[[käterätt]]e vahetati tema juures iga päev: kui omatakse [[pesumasin|pesupesemise masinat]], siis pole tähtis, kas üks käterätt rohkem või vähem... Polnud puudu ka kosmeetikavahendeist — seepidest ja lõhnaõlidest[[lõhnaõli]]dest, kuna firmade esindajad pakkusid neid kaubaproovidena[[kaubaproov]]idena niipalju kui proua Donzert soovis. (lk 29-30)

:Proua Donzert laks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual [[helendus|helendas]] midagi.

:"See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega[[jaaniuss]]ikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."

* Nii rändaski Martine ühest maailmast[[maailm]]ast teise maailma. Nüüd kuulus ta õiguslikult proua Donzert'i majja ning sai osa emailist, linoleumist[[linoleum]]ist, heledast tammest, seepidest ja lõhnaveest. (lk 34)

* Lühidalt, Cécile'il olid kõik eeldused muutuda kolmekümne aasta pärast kõigis üksikasjus ema samasekssarnaseks, milline tulevikuväljavaade polnud põrmugi vastumeelne, kuigi sellel polnud midagi ühist romantilise Opheliaga[[Ophelia]]ga, kellega süütu ja habras Cécile praegu sarnanes. (lk 35)

* Okupatsiooniaastad hakkasid ununema ja kõik olid [[vabanemine|vabanemisega]] juba sedavõrd harjunud, et seda nüüd igapäevaseks muutunud õnne enam peaaegu ei märgatudki. Uuesti ilmus müügile [[bensiin]] ja [[toidukaart|toidukaardid]] kadusid... Mis aga puutub kõigesse muusse, siis oli sellest veelgi raskem midagi taibata, kui taibati "kummalisest sõjast", sest sõjale järgnes mingi "kummaline [[rahu]]". Näis, nagu oleksid bošid sõja võitnud — kollaboratsionistid[[kollaboratsionist]]id muutusid uuesti julgeks ja jultunuks, igal sammul varitsesid mingid ootamatused; sõjavangist[[sõjavang]]ist naasnud avaldasid rahulolematust[[rahulolematus]]t: vankritegija oli kaotanud oma klientuuri, mille temalt oli üle löönud kollaboratsionist R... linnast, [[apteeker|apteekril]] oli tegemist ja tüli, et apteegist välja saada oma ajutist asendajat[[asendaja]]t. Kõikjal aina [[meelekibedus]]... Proua Donzert ja tema kaks tütart käitusid nii nagu kõik teisedki: kirusid ja torisesid, ent kokkuvõttes mõjus taoline üldine [[pettumus]] neile nagu [[vihm]] [[vihmamantel|vihmamantlile]]. (lk 35-36)

* Esmalt oli Daniel hakanud regulaarselt külastama doktor Foisneli: olla kaheksateistkümneaastaselt [[surmamõistetu|surma mõistetud]] — see mõjub ikkagi [[vapustus|vapustavalt]] organismile[[organism]]ile. Ta käis kaks korda nädalas doktori juures süsteid[[süst]]eid saamas ja kohtas alati oma teel metsa-kadunud-Martine'i, kes istus küla serval kivipostil. (lk 36)

* Võeti kasutusele ka mõningaid uuendusi[[uuendus]]i: valgustati prožektoritega[[prožektor]]itega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi[[loss]]i, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, aga valgusefektide[[valgusefekt]]ide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõreraud[[võre]] taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõue sillutise[[sillutis]]e isa ikiviplaatmosaiikkiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisi torne[[torn]]e, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontooniga telliskivist[[telliskivi]]st peahoone. Kohalikud elanikud, suvitajad[[suvitaja]]d ja turistid[[turist]]id naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanu [[lasketiir]], [[ball]] ja loosirattad. (lk 37-38)

* Kõigi nende pariislaste poolt ehitatud maamajade[[maamaja]]de ja telkidega[[telk]]idega, mis ulatusid kaugele nõlvakule, muutus küla igal suvel üha enam "Saint-Germain-des-Prés' taoliseks", nagu tavatses sõnada kunagine pariislane proua Donzert. See iseloomustus ei selgitanud Martine'ile ega Cécile'ile midagi. Kuid nad teadsid ilma selgitamatagi paremini kui proua Donzert, et noored pariislased on halvasti kasvatatud, et nad on ülbed, rõvetsevad ja lärmakad ega oska eraldada otra kaerast. Noh, kui Pariisi[[Pariis]]i noorukid on seesugused, siis küla noormehed on nendega võrreldes taltsad nagu koduloomad[[koduloom]]ad! Ja Pariisi tütarlapsed! — Poolpaljad, sasis juukselised, palja jalu, lühidalt — peaaegu alasti, päikesest pruunistunud kehal vaid püksikesed ja [[rinnahoidja]]! Piisab kortsunud taskurätiku kaela sidumisest, et seda erilist muljet tekitada. Lühidalt, tänapäeva noorpõlv on oma vanematele vaid õnnetuseks, nagu ütles proua Donzert oma sõbratarile, apteekrinaisele, aga too vastas talle, et praegune noorpõlv ei valmista mitte põrmugi rohkem muret oma vanematele kui ükspuha missugune eelmine ja et leidub ju igasuguseid lapsi. Ja kui kõik need noored armastavad alasti ringi jalutada, siis võib seda seletada arstiteaduse progressiga, suvatsege neid vaid vaadata: kui terved, tugevad ja kui hea kehaehitusega nad on... puuviljamahlade[[puuviljamahl]]ade ja vitamiinidega[[vitamiin]]idega... (lk 40)