Kristjan Jaak Peterson: erinevus redaktsioonide vahel

 
 
==Tema kohta==
* Tema pronkskuju asub Toomel ja selle jalamile on pronkstähtedega kirjutatud üks tema tuntumaid värsse, mis küsib, "kas siis selle maa keel laulo tules ei voi taevani tõustes ülles iggavust ommale otsida". Sealjuures on selle Eesti ainsa klassitsistliku poeedi värsse tsiteeritud ebakorrektselt, neile on lisatud üks silp, mis värsi lonkama paneb. Klassitsisti puhul on see minu meelest ränk solvang. Igavust asemel on nimelt kirjutatud "igavikku". "Igavus" on moodsas eesti keeles ''ennui'', "igavik" aga éternité. Petersoni ajal, XIX sajandi alguskümnenditel, ei tehtud veel nii peent vahet. Igavus oli igavus - tulles tüvest "iga" (vanus, kestus, aeg): âge, nagu seda tarvitatakse näiteks [[Baudelaire]]’i luuletuses "Majakad", kus too "tuline nuukse" veereb ajast aega või east ikka - ''roule d’âge en âge'' -, peatudes viimaks alles Issanda igaviku ehk igavuse kaldal.
** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA 2002, lk 137
 
* Eesti esimeseks luuletajaks peetakse põhjendatult Kristjan Jaak Petersoni. Ta on eesti esimene euroopalik kirjanik, kes teadlikult kirjutas maakeeles. Dramaatilise saatusega romantiline, samas nii rahvuslik ja mässumeelne noormees, kelle surm viis liiga vara, sobib hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust.
* Peterson oli esimene eestlane, kes oma oodis "Kuu" kuulutas eesti keele ilu ja eluõigust. Hilisemad eesti autorid on korduvalt kiitnud oma emakeelt, kuid sellist poeetilist jõudu pole keegi saavutanud.