Ruth Benedict: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
35. rida:
* Iga ühiskond, mis esindab selgelt ükskõik millist ühiskondlikku orientatsiooni, arendab teatud voorusi, mis on tema valitud eesmärkide jaoks loomulikud. On äärmiselt ebatõenäoline, et isegi parim ühiskond oleks võimeline rõhutama ühes ainsas ühiskonnakorras kõiki neid voorusi, mida me inimese elus kõrgelt hindame. Utoopiat ei saa teostada kui lõplikku ja täiuslikku struktuuri, milles inimese elu veatu õitsenguni jõuab. Sedasorti utoopiad tuleks puhtalt unelmateks tunnistada. Reaalsed ühiskonnakorra parandused sõltuvad palju mõõdukamatest ja palju raskematest valikutest. (lk 267)
* Me võime hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle. Igaühe jaoks, kes on nende võimu all üles kasvanud, on nende äratundmine piisavalt raske. Ja veelgi raskem on vähendada oma erilist armastust nende vastu, kui selleks tungiv vajadus peaks tekkima. Nad on niisama tuttavad nagu vana armas talukoht. Iga maailm, kus neid ei paista, näib meile rõõmutu ja ebasobiv. Ometi on tegemist just nende joontega, mis fundamentaalse kultuurilise protsessi toimides kõige sagedamini äärmusteni viiakse. Nendega esineb ülepingutamist ja need kipuvad rohkem käest ära minema, kui ükskõik millised teised jooned. Just seal, kus on kõige tõenäolisemalt vajadus kriitika järele, oleme kindlalt kõige vähem kriitilised. Revisjon tuleb, aga see tuleb revolutsiooni või kokkuvarisemise teel. (lk 268)
* Meie enda kultuuri domineerivate joonte ülevaatamisega on tavaliselt nii kaua viivitatud, kuni antud joon ci kujuta endast enam elutähtsat probleemi. Religiooni
* Inimene tänavalt mõtleb ikka veel nõnda, nagu oleks üksikisiku ja ühiskonna antagonism paratamatu. See tuleneb suurel
* Antropoloogiat peetakse sageli lootusetuse saadikuks, mis inimese heatahtlikud illusioonid tühistab. Kuid ükski antropoloog, kellel on kogemus teistest kultuuridest, pole kunagi arvanud, et inimesed on automaadid, kes viivad masinlikult täide oma tsivilisatsiooni ettekirjutusi. Ükski seni vaadeldud kultuur pole suutnud välja juurida erinevusi nende isikute temperamentides, kes selle kultuuri moodustavad. Alati on tegemist mõlemapoolse andmise ja võtmisega. Üksikisiku probleemi ei saa lahendada kultuuri ja üksikisiku antagonismi rõhutamisega, vaid hoopis rõhutades seda, kuidas nad vastastikku teineteist tugevdavad. (lk 273)
* Nagu me oleme näinud, omandab valdav osa mingisse ühiskonda sündinud inimestest alati ühiskonna poolt dikteeritud käitumise, ükskõik millised selle institutsioonide eripärad ka on. Kultuuri kandjate tõlgenduse kohaselt on see alati tingitud asjaolust, et nende konkreetsed institutsioonid kajastavad viimset ja
* Just samamoodi nagu on eelistatud need, kelle loomuomased reageeringud on ühiskonda iseloomustavale käitumisele kõige lähedasemad, nii on ka segadusse viidud need, kelle loomuomased reageeringud langevad käitumise skaala sellesse osasse, mida nende kultuur ei rõhuta. Ebanormaalsed on inimesed, keda nende kultuuri institutsioonid ei toeta. Nad on erandid, kellel pole olnud kerge oma kultuuri traditsioonilisi vorme vastu võtta. (lk 277-278)
* Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla mitte need, kellel on teatud kindlad „ebanormaalsed” jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides mingit toetust saanud. Nende hälbeliste isikute nõrkus on suurel määral illusoorne. See ei tulene mitte asjaolust, et neil puudub vajalik elujõud, vaid sellest, et nad on inimesed, kelle sünnipäraseid reageeringuid ühiskond ei kinnita. (lk 290)
| |||