Sõdur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
20. rida:
* "Niisama [[juhus]]likult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas [[varjend]]is võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust."
** [[Erich Maria Remarque]], "[[Läänerindel muutuseta]]"
* "[[Eesti]] sõdur on pannud oma pea ümber närtsimata pärja mehise vapruse hiilgavatest tegudest ja oma kangelastegude läbi meie rahvale helkiva mineviku loonud, mida ükski võim [[maailm]]as temalt ei saa riisuda."
** [[Albert Kivikas]], "[[Nimed marmortahvlil III]]"
* Järgnevad leheküljed ei rõhuta eesti sõduri ennastsalgavat rindevõitlust viimases maailmasõjas ega kirjelda tema surmatrotsivaid kangelastegusid. Ka pole ma tahtnud esile tõsta sõda ennast, vaid peamiselt seda, kuidas ta osavõtjate saatust mõjutab väljaspool esimest kaevikujoont.
34. rida ⟶ 36. rida:
* Ma ei ole kunagi kohanud sõdurit, kes poleks teadnud, kus asub [[köök]]. (lk 181)
** [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
* Terve päeva kuuldus [[linn]]as sõdurite rasket [[samm|jalaastumist]]; see [[rütm]]iline tümin tähendas, et hullude kindluses võimutseb taas [[terve mõistus]] inimeste näol, kes müüvad oma elu täpselt kindlaksmääratud tasu eest, joovad ja söövad kindlal kellaajal, röövivad ja vägistavad, kui selleks [[juhus]] avaneb, kuid kel on kusagil elatanud [[ema]], kokkuhoidlik naine ja väike talukoht, kuhu nad ükskord sandistunult ja vanaksjäänult tagasi pöörduvad, kes käivad [[missa]]l, kui neid selleks sunnitakse, ja usuvad mõõdukalt [[Jumal]]asse. Jälle algasid hukkamised, sedakorda seaduslike võimude käsul ning [[paavst]]i ja [[Martin Luther|Luther]]i ühisel heakskiidul. (lk 53)
** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
==Vanasõnad==
| |||