Redaktsioon: 9. veebruar 2021, kell 22:35 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 5. oktoober 2021, kell 20:12 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: ~~{{toimeta}}~~ '''Uhkus''' on positiivne tunne, mis põhineb enda (eneseuhkus) või millegi endaga seotu väärtustamisel. Sageli mõistetakse uhkust hukka, kuna leitakse, et niisugune väärtustamine ei ole põhjendatud, põhineb kellegi või millegi muu [[halvustamine\|halvustamisel]] või on liialt tugev, muutudes [[ülbus]]eks.▼ ▲'''Uhkus''' on positiivne tunne, mis põhineb enda (eneseuhkus) või millegi endaga seotu väärtustamisel. Sageli mõistetakse uhkust hukka, kuna leitakse, et niisugune väärtustamine ei ole põhjendatud, põhineb kellegi või millegi muu [[halvustamine\|halvustamisel]] või on liialt tugev, muutudes [[ülbus]]eks. ==Proosa== * D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki [[armuand]]i. :"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin [[Pariis]]i, neli eküüd taskus, ja olin valmis [[duell]]ile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline [[Louvre]]'it ära ostma." (lk 34-35) * Kuigi bearnlasel oli aastaid vähe, oli ta [[tarkus\|tark]] noormees. Selle tõttu tegi ta näo, et usub kõike, mida kiidukukk [Porthos] talle pajatas, sest ta oli veendunud, et ükski [[sõprus]] ei pea vastu paljastatud [[saladus]]ele, eriti veel siis, kui saladus uhkust riivab. Pealegi tuntakse alati teatud moraalset [[üleolek]]ut nende suhtes, kelle elu on teada. (lk 250) ** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977) * "Palun teid, Aramis," sõnas d'Artagnan, "kirjutage meie nimed üles oma ilusa väikese [[käekiri\|käekirjaga]], millega te kunagi kirjutasite Marie Michonile, hoiatades teda, et selle härra ema kavatseb lasta lord Buckinghami mõrvata." 21. rida ⟶ 22. rida: * Muri oli toa tagant, põllukraavi kaldalt siili leidnud ja haukus selle ümber kui pöörane. Ott ja Ants jooksid siili päästma. :Kraavi kaldal kasvas paju, millel olid hallid, pehmed, nagu villased lehed. Läinud suvel oli pajupõõsas lepalinnu pesa olnud. Praegu oli pajujuurtel suur pruunikashall siil enda kerra tõmmanud. Ta sarnanes väga ema nõelapadjaga. Muri kargles siili ümber ja haukus kilades. Igakord, kui ta usaldas siili ninaga puudutada, kargas nõelakera popsudes koerale valusasti vastu nina. Sellest läks Muri aina vihasemaks ja haukumine ikka suuremaks. Kui Ants ja Ott sinna jõudsid, oli Muri nina juba verinegi. :Koer vaatas kaebavalt poistele otsa ja kui ta rääkida oleks saanud, siis oleks ta öelnud:<!--//-->— Näete, noh, näete nüüd ometi, mis ta teeb! Kui mu koerauhkus ja koeraau lubaksid, ma jätaksin ta siia paika, aga üks korralik koer ei tohi kunagi kergesti taganeda. :Ja haukus ning kargles edasi, sellest hoolimata, et poisid püüdsid teda eemale meelitada. :Siis kostis aga maja poolt nagu vankrimürinat ja võõrast häält. :Muri kuulatas. Ta kõhkles veidi aega oma koerakohuse ja siilivihkamise vahel. Kuid ta oli tubli koer ja kohusetunne võitis — haukudes tormas ta maja poole, et võõra hääle omanikku eemale peletada. (lk 51-52) * [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", 1944 ==Luule== <poem> Kui naine armastab, siis see

Uhkus: erinevus redaktsioonide vahel