Luule: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
==Proosa==
* Luule on peenem ja filosoofilisem kui [[ajalugu]], sest luule väljendab üldist, aga ajalugu vaid üksikut.
** [[Aristoteles]], "Poeetika" (335) 1451b 6
12. rida ⟶ 13. rida:
* Luule on [[kirjandus]]e [[kroon]].
** [[Matthew Arnold]], "Count Leo Tolstoi", rmt "Essays in Criticism" (1888)
* Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega.
** [[Helmi Neggo]], "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd), 20.(3.) november 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 188
* Luule on inimese [[mäss]] selle vastu, mis ta on.
** [[James Branch Cabell]], "Jurgen, A Comedy of Justice" (1919)
* Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe [[edevus]]t, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.
** [[August Gailit]], "Sinises tualetis daam" (''cit. via'': [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 "Teil pole õigust olevikku ära põlata"], Vikerkaar 12/2013)
* See on kõige parem viis luuletuste tegemiseks: las aga tuleb, mis tulla tahab.
** [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 135
* Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev ilu, on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrreldes õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.
** [[Villem Grünthal-Ridala]], koguteos "[[Anna Haava]], [[Miina Härma|Miina Hermann]], [[Aino Tamm]]. 70 a. sünnipäevaks" (1934)
* Inimesed umbusaldavad vahel igasugust erisihilist luulet: luulet, milles autor propageerib mingeid ühiskondlikke, moraalseid, poliitilisi või usulisi vaateid. Ja nad kalduvad veel kergemini ütlema, et see pole üldse luule, kui need vaated neile ei meeldi; nii nagu teised sageli peavad midagi tõeliseks luuleks sellepärast, et see juhtumisi väljendab neile meeldivat vaadet.
** [[T. S. Eliot]], "Luule ühiskondlik funktsioon", rmt: "Valik esseid", Hortus Litterarum, 1997, lk 220
* Luule paljudest määratlustest parim on lihtsaim: "meeldejääv [[kõne]]".
** [[W. H. Auden]], "The Poet's Tongue" (1935), sissejuhatus
* Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline [[löök]]: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdishetkel on selleks pigem valgusekumas [[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohtamine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega [[kroonlühter|kroonlühtrite]] [[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat [[lohutus]]t võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unustada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle [[illusioon]]i, et olen elanud.
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 185-186
* Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip ''par excellence''. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.
** [[Georges Duhamel]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186
66. rida ⟶ 61. rida:
* Pärast [[Auschwitz]]i oleks luuletamine barbaarne.
** [[Theodor Adorno]], "Cultural Criticism and Society" (1949)
* On inimesi, kes tajuvad poeesiat kasinasti; tavaliselt pühenduvad nad selle õpetamisele.
** [[Jorge Luis Borges]]. "Poeesia". Tlk [[Ruth Lias]]. Rmt: J. L. Borges. "Valitud esseid". Vagabund 2000, lk 273-296
74. rida ⟶ 73. rida:
* Luule ei ole "parimad [[sõna]]d parimas järjestuses", ta on [[keel]]e eksisteerimise kõrgeim vorm.
* Pole teada, kui palju kaotab luule [[luuletaja|poeedi]] pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
** [[Jossif Brodski]]. "Poeet ja proosa". Tlk [[Piret Lotman]]. Rmt "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 209-228.
* [[Luuletus]]ed on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid [[jamb]]ides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast [[rahuldus]]t. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] rütm. Kuid see lukustab ka [[südamelöögid]] [[sõna]]de puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda [[pulss]] on otsekui vaikne [[metronoom]]. (lk 210)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
82. rida ⟶ 86. rida:
* Kui keegi on poeet, siis ta on k e e g i, kellele [[asjad]] tähendavad väga vähe - keegi, keda sunnib tegemine. Nagu kõigel sundusel, on ka sellel loomulikult halvad küljed. Asjata pole poeedid sügavas [[depressioon]]is öelnud, et nad eelistaksid kõike muud kui luuletada, kas siis kasvatada [[roos]]e või remontida [[mootor]]eid - kõike muud, millega nende poeesia võistleb.
** [[Vaino Vahing]], "Keel, poeet ja skisofreenia" Akadeemia 6/1997, lk 1211
94. rida:
* Luuletusel ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
** [[Helena Läks]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu [[Maarja Pärtna]]le. Sirp, 19. juuni 2014
108. rida:
* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti [[tekst]]i võib teha, aga see on luule mitteaustamine.
** [[Vladislav Koržets]] ([https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/siin-ma-nuud-olen/ Siin ma nüüd olen!] Sirp, 18.08.2017. Jürgen Rooste intervjuu Koržetsiga)
* Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.
* ...luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema.
* Mis puutub luulesse [[autor]]i [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer"] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], "Kuldöölane". Post Factum, 2018.)
* Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see [[elekter]], mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
** [[Tõnu Õnnepalu]] [https://kultuur.err.ee/1102688/tonu-onnepalu-kui-sukeldud-luulemaailma-siis-hakkad-enda-sees-riime-kuulma Kui sukeldud luulemaailma, siis hakkad enda sees riime kuulma] ERR, 16. juuni 2020 (intervjuu [[Miina Pärn]]ale)
* [Vikipeedia kultuurilisest kallakust:] Liiga palju artikleid lahingulaevadest, liiga vähe luulest.
* ''Too many articles on battleships, not enough on poetry.''
** [[Katherine Maher]], intervjuu: Simon Garfield, [https://www.esquire.com/uk/culture/a34412278/wikipedia-at-20/ "What We Know And Can Agree On: Wikipedia At 20"] Esquire, 20. oktoober 2020
==Luule luulest==
| |||