Ágota Kristóf: erinevus redaktsioonide vahel

* Eile puhus tuttav [[tuul]]. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud.

:[[Kevad]] olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma voodisse[[voodi]]sse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, [[Lamamine|lamada]], kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane [[mälestus]], mis on pärit teiselt poolt [[mälu]] piire. (lk 5)

* Line ootas mind tehase[[tehas]]e sissepääsu juures, seljaga vastu seina toetudes. Ta oli nii kahvatu ja kurb, et ma otsustasin peatuda ja teda kõnetada. Ometi läksin temast mööda, ilma et oleksin isegi pead pööranud.

:Veidi hiljem, kui ma olin juba oma masina[[masin]]a tööle pannud, seisis ta mu kõrval.

:"Teate, see on kummaline. Ma pole teid kunagi naermas[[naer]]mas näinud. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma teid tunnen, pole te kordagi naernud."

:"Line, ma [[armastus|armastan]] sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on [[tiiger]] ja [[klaver]], mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu[[hirm]]u minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."

* "Omaenda surmast[[surm]]ast ei saa [[kirjutamine|kirjutada]]."

:Seda ütles mulle [[psühhiaater]], ja ma olen temaga nõus, sest surnust peast kirjutada ei saa. Aga endamisi ma mõtlen, et võin kirjutada ükskõik millest, isegi sellest, mis on võimatu ja mis pole tõsi.

:Enamasti ma rahuldun mõttes kirjutamisega. Nii on kergem. Peas kulgeb kõik raskusteta. Niipea aga, kui hakkad mõtteid paberile panema, nad muutuvad, moonduvad, ja kõik muutub valeks. Sõnade[[Sõna]]de pärast.

:Kirjutan igal pool, kus ma olen. Kirjutan bussi[[buss]]i peale kõndides, bussis, meeste riietusruumis, oma masina ees.

* "Kui oleksin tõepoolest tahtnud endalt [[Enesetapp|elu võtta]], siis oleksin juba surnud. Tahtsin ainult [[Puhkus|puhata]]. Ma ei suutnud sellist elu enam jätkata: taluda tehast ja kõike muud, Line'i puudumist, lootuse[[lootus]]e puudumist. Tõusta kell viis hommikul, kõndida, joosta mööda tänavat, et bussi peale jõuda, sõita nelikümmend minutit, jõuda neljandasse külasse[[küla]]sse, tehaseseinte vahele. Kibekähku tõmmata selga hall [[kittel]], suure kella all tõugeldes end kirja panna, joosta oma masina juurde, see sisse lülitada, [[puurimine|puurida]] võimalikult kiiresti [[auk]], puurida, puurida alati ühesugune auk ühesugusesse detaili, kümme tuhat korda päevas kui võimalik, sellest kiirusest[[kiirus]]est sõltub meie [[palk]], meie [[elu]]."

:[[Arst]] vastab:

:"Selline on [[tööline|tööliste]] elu. Olge õnnelik, et teil üldse tööd on. Väga paljud inimesed on töötud[[töötu]]d." (lk 9)

* "Ta pole Line, ta on Yolande. Milline [[naeruväärsus|naeruväärne]] [[nimi]], kas pole? Ja ta ise on niisama naeruväärne kui tema nimi. Naeruväärsed on tema heledaks värvitud ja pealaele kokku kuhjatud [[juuksed]], roosaks lakitud [[küüned]], mis on pikad nagu loomaküünised, ja kümnesentimeetrise [[tikk-kontsagakonts]]aga [[King|kingad]]. Yolande on väikest kasvu, väga väikest kasvu, seepärast kannab ta kümnesentimeetriste kontsadega kingi ja naeruväärset soengut[[soeng]]ut."

* "Ma tean, et ta on kusagil olemas. Ma olen alati teadnud, et olen maailma sündinud vaid selleks, et temaga kohtuda. Ja tema niisamuti. Ta on sündinud maailma ainult selleks, et minuga kohtuda. Tema nimi on Line, ta on minu [[naine]], minu armastus, minu elu. Ma pole teda kunagi näinud." (lk 10)

* Kõige naljakam kõigist minu valedest on see, kui ma rääkisin sulle, kui väga ma tahaksin näha oma kodumaad[[kodumaa]]d.

:Sinu [[Silmalaud|silmalaud]] pilkusid liigutatult ja sa köhatasid hääle puhtaks, et leida lohutavaid ja mõistvaid sõnu. Sa ei julgenud terve õhtu jooksul naerda. Tasus vaeva sulle seda lugu rääkida. (lk 12)

* Kontrollisin mitu korda, kas [[uks]] on lukus, siis püüdsin sinu peale mõelda, et uinuda, aga sa olid vaid hall ja laialivalguv pilt, nagu teisedki minu mälestused.

:Nagu mustad [[mäed]], mida ma ühel talveööl ületasin, nagu lagunenud [[talu]] magamiskamber, kus ma ühel hommikul ärkasin, nagu moodne tehas, kus ma juba kümme aastat töötan, nagu liiga tuttav [[maastik]], mida pole enam tahtmist vaadata.

:Varsti polnud enam ühtegi asja, millele mõelda, jäid ainult need asjad, millele ma ei tahtnud mõelda. Oleksin tahtnud natuke nutta, aga ma ei saanud, sest polnud vähimatki põhjust[[põhjus]]t. (lk 12)

:"Rääkige mulle oma lapsepõlvest[[lapsepõlv]]est."

:Ma juba teadsin, kuidas nende idiootsete küsimustega[[küsimus]]tega toime tulla. Mul on igaks elujuhtumiks hästi läbimõeldud lapsepõlv, minu [[vale]] töötab suurepäraselt. Olen seda juba mitu korda kasutanud. Jutustasin seda Yolande'ile, oma vähestele sõpradele ja tuttavatele ja sama lugu ma räägin ka Line'ile.

:Ma olen sõjaorb. Minu vanemad said [[pommitamine|pommitamisel]] surma. Mina jäin ainsana oma perekonnast ellu. Mul ei olnud vendi ega õdesid.

:Kasvasin orbudekodus[[orbudekodu]]s, nagu paljud teisedki selle aja lapsed. Kaheteistkümneaastaselt ma põgenesin sealt, läksin üle piiri. Ongi kõik."

* Minu [[ema]] oli [[varas]], [[kerjus]] ja [[Prostituut|külalits]].

:Mina istusin maja ees ja mängisin savimullaga, sõtkusin seda ning voolisin sellest hiiglaslikke falloseid[[Fallos|fallos]]eid, rindu[[rind]]u ja tuharaid[[tuhar]]aid.

:Punasest savist[[savi]]st voolisin ka ema [[kuju]], millesse ma oma lapsenäppudega auke uuristasin. Voolisin [[suu]], [[nina]], [[silmad]], kõrvad[[kõrv]]ad, suguelundi[[suguelund]]i, päraku[[pärak]]u ja [[naba]].

:Ema oli auke täis, nagu ka meie [[maja]], minu [[riided]] ja kingad. Toppisin kingaauke mudaga[[muda]]ga kinni. (lk 14)

* Ma ei käinud kunagi külas. Me elasime [[surnuaed|surnuaia]] kõrval, küla viimasel tänaval, viimases majas. Olin õues pori sees mängides õnnelik. Mõnikord oli taevas selge, aga mina armastasin tuult, vihma[[vihm]]a ja pilvi[[pilv]]i. Vihm kleepis juuksed otsaesisele, kaelale ja silmadele. Tuul kuivatas juuksed ja paitas mu nägu. Pilvedesse peitunud koletised[[koletis]]ed jutustasid mulle tundmatutest maadest. (lk 15)

* Mõnikord tuli magamistoast kööki[[köök]]i keegi [[mees]]. Ta vaatas mind kaua, silitas mu pead, suudles mind otsaesisele ja surus mu käed oma põskede vastu.

:[[Talumees|Talumehi]] ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15)

* Käisin koolis[[kool]]is edasi. Õppisin väga ruttu lugema ja kirjutama. [[Õpetaja]] käis endiselt meie pool. Ta laenas mulle raamatuid[[raamat]]uid. Mõnikord tõi ta oma vanema poja väikseksjäänud riideid ja kingi. Ma ei tahtnud neid, sest teadsin, et Line tunneb need ära, aga ema sundis mind neid kandma.

:Ma ei tahtnud paljalt kooli minna, ma ei tahtnud üldse kooli minna. Aga kool oli kohustuslik. Kui ma poleks kooli läinud, oleksid tulnud sandarmid[[sandarm]]id. Vähemalt nii ema mulle ütles. Ka tema võidakse vangi panna, kui ta mind kooli ei saada.

:"Ma pole sind kunagi armastanud. Sa nõidusid mu ära oma näo, silmade, suu ja kehaga. Sul oli mingi vägi minu üle. Aga Tobiast ma armastan. Ta kuulub mulle. Ma hakkan tema eest ise hoolitsema. Aga sina pead ära minema. Minu ja sinu vahel on kõik läbi. Ma armastan oma naist ja lapsi. Isegi seda, kes on sinust sündinud, teda armastan ma ka. Aga sind ei suuda ma enam taluda. Sa oled kõigest nooruseeksimus, kõige suurem [[viga]], mis ma elus olen teinud." (lk 19)

* Tundsin, kuidas minus tõusis [[viha]] selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu [[isa]], ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.

:Minusse asus [[tühjus]]. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.

:Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin [[Magamistuba|magamistuppa]]. Nad magasid. Mees magas ema peal. [[Kuu]] valgustas neid. Oli [[täiskuu]]. Hiigelsuur kuu.

:Surusin [[nuga|noa]] mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.

:Kõndisin maisi- ja viljapõldudevilja[[põld]]ude vahel, kõndisin metsasmets]]as. Läksin sinnapoole, kuhu [[päike]] loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)

* Nüüdseks on mulle vähe lootust[[lootus]]t jäänud. Enne ma otsisin, läksin üha edasi. Ma [[Ootamine|ootasin]] midagi. Mida? Ma ei teadnud isegi. Aga ma mõtlesin, et elu ei saa olla selline, nagu ta oli, see tähendab tühi. Elus pidi midagi olema, ja ma ootasin, et see midagi kohale jõuaks, ma otsisin seda.

:Nüüd ma arvan, et polegi midagi oodata, nii ma jäängi oma tuppa, [[Istumine|istun]] toolil[[tool]]il ja ei tee mitte midagi.

* Mina olen siin, istun kodus toolil. [[Unistus|Unistan]] veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi.

:Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine|tõusma]]. Tunnen ebamäärast ebamugavust[[ebamugavus]]t edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22)

* Et midagi ikkagi teha, hakkan lugema ajalehte[[ajaleht]]e, mis on juba mõnda aega, täpsemalt selle ostmisest saadik, laual lebanud. Muidugi mõista ei vaevu ma ajalehte kätte võtma. Jättan selle sinnasamasse lauale ja loen eemalt, aga pähe ei jõua midagi. Siis ma enam ei püüa ka.

:Tean selletagi, et teisel leheküljel on [[pilt]] [[noormees|noormehest]], kes pole enam väga noor, ta on täpselt sama vana kui mina, ja kes loeb sama ajalehte ümmarguses, nurgaorvas asuvas ja plaatidega kaunistatud vannis[[vann]]is, ta silmitseb kuulutusi[[kuulutus]]i, börsikursse; tal on täiesti lõdvestunud ilme ja vanniäärel käeulatuses klaas head marki viskit[[viski]]t. Tal on ilus elav intelligentne ja kõigega kursis oleva inimese nägu.

:Sellele pildile mõeldes olen sunnitud püsti tõusma ja oksendama kraanikaussi[[kraanikauss]]i, mis ei asu seinaorvas ega ole kaunistatud, vaid on kõige labasemal moel köögiseinale kinnitatud. Ja kõik see, mis minu suust tuleb, ummistab selle õnnetu kraanikausi. (lk 23)

* Ummistunud kraanikausi pärast pole mul mingit isu koju minna, mul pole ka isu kõndida, niisiis ma jään kõnniteele[[kõnnitee]]le seisma, selg ühe suure [[pood|poe]] poole, vaatan inimesi, kes sisse-välja käivad, ja mõtlen, et need, kes välja tulevad, peaksid sisse jääma, ja need, kes sisse lähevad, peaksid välja jääma, see hoiaks kokku terve hea hulga liigutusi.

:See oleks hea [[nõuanne]], aga nad ei kuulaks mind. Nii ma ei ütlegi midagi, ma seisan paigal, siin, sissekäigu juures pole mul külm, sest poe pidevalt avatud ustest hoovab soojust ja ma tunnen ennast peaaegu niisama hästi kui ennist kodus istudes. (lk 23)

* Kellatehas on hiiglaslik [[hoone]], mis kõrgub oru kohal. Kõik selle töötajad elavad samas külas, välja arvatud mõned üksikud, kes käivad linnast[[linn]]ast, nagu mina. Selliseid on vähe, buss on peaaegu tühi.

:Tehases[[Tehas]]es toodetakse detaile, toorikuid[[toorik]]uid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervet kella[[kell]]a.

:Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meie [[töö]]. Tuleb panna detail masinasse ja vajutada pedaalile[[pedaal]]ile.

* Üks väike mehenäss, kes on samuti tööline, müüb kotikesi valge [[pulber|pulbriga]], see on [[rahusti]], mida valmistab meie jaoks külaapteekerküla[[apteeker]]. Ma ei tea, mis asi see on, mõnikord ma ostan seda. Seda manustades läheb päev kiiremini ja [[enesetunne]] on veidi vähem kurb. Pulber ei ole kallis, peaaegu kõik töölised ostavad seda, juhtkond on selle suhtes salliv ja külaapteeker rikastub.

:"Pole midagi hullu. Närvid[[Närv]]id ei pidanud vastu." (lk 25)

:[[Üksindus]]. (lk 25)

* Yolande veedab päeva päikese käes rätikul lesides, sest tema jaoks on kõige tähtsam minna tagasi päevitununa, kanda heledaid kleite, et [[päevitus]] paremini näha oleks. Mina veedan päeva [[telk|telgis]] lugedes ja õhtul jalutan mere ääres, võimalikult kaua, tahan kindel olla, et Yolande on uinunud, kui ma tagasi jõuan.

* Paul ja Kati jõudsid tagasi järgmisel laupäeval. Verat polnud ja tema toa uks oli lukus. Korteris[[Korter]]is oli kummaline [[lõhn]]. Kati tegi [[aknad]] lahti ja läks lapsele [[lastesõim|sõime]] järele. Paul tuli minu juurde, läksime bistroosse[[bistroo]]sse, Jean oli seal. Arutasime asja omavahel, rääkisin Andrest. Paul oli tulivihane. Ta läks koju, ja et kummaline lõhn polnud kadunud, lõi ta Vera toa ukse sisse. Vera lagunev keha lebas voodil.

:[[Lahkamine]] näitas, et ta oli end [[unerohi|unerohuga]] ära mürgitanud.

:Meie esimene [[surnu]].

:Robert lõikas endal [[vannituba|vannitoas]] veenid[[veen]]id läbi.

:Albert [[poomine|poos]] ennast üles, jättes lauale meie keeles kirjutatud kirja: "Käige kuradile."

:Magda kooris kartuleid[[kartul]]eid ja porgandeid[[porgand]]eid, istus siis põrandale, keeras gaasi[[maagaas|gaas]]i lahti ja pani pea ahju.

:Kui me neljandat korda bistroos matuste puhul korjandust[[korjandus]]t tegime, ütles [[ettekandja]] mulle:

:"Teie, [[välismaalased]], korjate kogu aeg raha ja käite kogu aeg matustel."

:"Eks igaüks [[meelelahutus|lõbutseb]], nagu oskab." (lk 32)

* Minu peas viib kivine tee surnud [[lind|linnuni]].

:Mul oleks vaja mulda[[muld]]a.

:Ja [[labidas|labidat]].

:Mul on ainult silmad[[silm]]ad.

:Ma hoolitsen silmade eest, hõõrun ja kuivatan neid põlvedel hoides taskurätikuga[[taskurätik]]uga. Ettevaatlikult, et neid mitte ära kaotada. (lk 33)

* Ainult et [[elukallidus|kõik on nii kallis]]. Tikutoosi[[Tikutoos]]i jaoks tuleb kuude kaupa tööd teha ja [[sipelgad]] maksavad hiina restoranides hingehinda.

:Pärandusest[[Pärandus]]est pole mul enam peaaegu midagi järel.

:Kui ma oma vähest allesjäänud raha vaatan, satun ahastusse[[ahastus]]se.

:Ja seega ei tule muld, labidas, sipelgad ega [[tikud]] kõne allagi.