Clélie Avit: erinevus redaktsioonide vahel

* Mul on [[külm]]. Mul on [[nälg]]. Mul on [[hirm]].

:Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas[[kooma]]s ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga praegusel juhul... Võin ma ainult ette kujutada. (lk 5, romaani algus)

:Aga sellegipoolest ei pane nad mind terveks ööpäevaks tomograafi[[tomograaf]]i. Kui piibitaja minu kõrval pole suvatsenud näidata, et mu [[aju]] suudab jälle [[kuulmine|kuulmist]] tagavat piirkonda käigus hoida, ei hakka nad mu pead kaheksasada tuhat eurot maksvas kapslis uurima. (k 5)

* [Julien:] "See Elsa paistab olevat tore tüdruk ja sa tahaksid, nagu kõik südamega inimesed sellel [[planeet|planeedil]], et ta oleks ärkvel. Igati normaalne mõtteviis."

:"Südamega... Ma ei taha oma venda[[vend]]a enam kunagi näha, ja sa arvad siiski, et mul on [[süda]]?"

:"Thibault, igal inimesel on süda. Peab ainult teadma, kuidas sellega käituda. Sinu oma on Cindyst lahkuminekust saati tuhandeks tükiks purunenud. Ja pärast autoõnnetust[[autoõnnetus]]t miljoniks tükiks. Ilmselt mõtled, et kui teed midagi selle tüdruku ülesäratamiseks, siis võimaldab see sul nii mõnedki tükid kokku lappida. Nii et saad hakata endale [[andestus|andestama]], kuidas sa oma vennast mõtled." (lk 35)

* [Elsa:] Mõned hoiavad tänaval telefonist[[telefon]]ist nagu päästerõngast[[päästerõngas]]t kinni, mina haaran mägedes iga tunni tagant huulepalsami[[huulepalsam]]i järele. Muidu on mu [[huuled|huulte]] ümbrus kõva nagu papist, ja see pole meeldiv. Kelle pärast, küsite teie. Enda pärast. Mitte niivõrd meeste pärast, keda ma [[suudlus|suudlen]], pigem sellepärast, et ma neid suudlesin. Huulte kokkupuude on täiesti imeväärne. Ma ei saa sinna midagi parata, et mulle meeldib suudelda. Kuid huulepulka[[huulepulk]]a ei kasuta ma kunagi, isegi pidulikel puhkudel. See tuimastab aistinguid[[aisting]]uid. (lk 41)

* [Thibault Elsale:] "Ma pole tundnud kedagi, kes koomas olnuks, ja parem ongi. Olen nagu kuulnud, et võib rääkida, nii ma siis räägingi. Aga mul pole vähimatki lootust[[lootus]]t, et sa mind kuuled. Võib-olla polegi see paha, see on nagu tasuta psühhoteraapiaseanss[[psühhoteraapia]]seanss ja võin kindel olla, et keegi mu juttu edasi ei räägi. Enne aga teen akna lahti, sest kuigi ma olen üsna [[külmakartlikkus|külmakartlik]], on mul siin hirmus palav. Ma ei küsi sinult, aga sa võiksid siiski lubada."

:Olen meeldivalt üllatatud. See on esimene kord, kui keegi minu mugavusest[[mugavus]]est ei hooli. Harilikult pingutavad mu külastajad, et olla viisakad, kenad ja lausa solvavalt minu meele järele. (lk 44)

* "Loris," jätkab arst, just nagu püüdes end kannatlikkusele[[kannatlikkus]]ele sundida, "kui te ei suuda taluda tõsiasja, et keegi tuleb välja lülitada,siis pole teil sellele tööle asja."

:"Härra, asi pole selles, kas ma talun või mitte. Asi on faktide[[fakt]]ide [[Tõlgendamine|tõlgendamises]]. Te ütlete kaks protsenti. Minu jaoks tähendabki see kaht protsenti. Mitte nulli[[null]]i. Kuni tegu pole nulliga, arvan mina, et meil on veel lootust."

:" Milleks ma siis siin olen?" vastab [[intern]] sihiliku üleolekuga[[üleolek]]uga.

:"Selleks, et järeldada, et [[juhtum]] on läbi vaadatud. Lahendatud. Lõpetatud. Selle [[patsient|patsiendi]] eluvõimet pole võimalik taastada. Nagu ütles teie kolleeg, on ta omadega läbi. Ja ma ei hooli sellest, et see [[termin]] teile ei sobi." (lk 61)

* Korraga saab mulle kõik selgeks, nii selgeks, et ma [[Ohe|ohkan]] kergendatult. Muidugi, just sellepärast ma siin käingi! Kuna palatis[[palat]]is miski ei muutu. Elsa on kogu aeg siin, osavõtmatu ja liikumatu. Ta hingab kogu aeg samasuguses rütmis[[rütm]]is. Asjad, nii palju kui neid on, asuvad kogu aeg samades kohtades. Ainult tooli liigutatakse mõne sentimeetri või meetri võrra, aga muidu on palat nagu [[mull]], milles [[aeg]] on peatunud. Mull, millesse mul on ajutine sissepääs.

* [[Puudutus]]... Ma naudiksin seda nagu [[laps]] šokolaadijäätist[[šokolaadijäätis]]t. Peaaegu kakskümmend üks nädalat pole ma kogenud vähimatki puudutust. Eriti kui mõelda, et viimati tundsin oma keha ümber [[lumi|lund]]. Pole just meenutamist väärt [[mälestus]]. Loovutaksin korrapealt kogu oma karabiinhaakide tagavara, et tunda kas või osakest Thibault'st enda vastas. Meie vahel oleks hulga riideid ja linu, kuid tema [[soojus]] pääseks siiski neist läbi, ja sellest piisaks. (lk 70)

* Igasugune jõupingutus eeldab loomulikult kontrolli[[kontroll]]i lihaste[[lihas]]te üle, ajust rääkimata. Minul puudub kontroll nii selle kui teise üle, välja arvatud kuulmist juhtiv piirkond, aga kui see aju osa uuesti tööle hakkas, miks ei võiks siis teisedki seda teha? See jääb saladuseloori taha, säärastel puhkudel küsib Steve tihti: kuidas ma kavatsen selle küsimuse[[küsimus]]e lahendada? (lk 72)

* [Thibault:] Tüdrukud[[Tüdruk]]ud ei kujuta ettegi, mis meie peades[[pea]]des toimub. Nad peavad meid tihti täiesti tühipeadeks, ometi tean, et minu peas valitseb kogu aeg [[torm]]. Küllap on Julieniga samamoodi. Ripume sõnagi lausumata telefonide[[telefon]]ide küljes nagu kaks lolli. Võib-olla on tüdrukutel natuke õiguski. Asi pole selles, nagu oleks meie pead täiesti tühjad, nad kasutavad valet väljendit, tegelikult ei suuda me selgusele jõuda, mida oma tormiga peale hakata. (lk 96)

* Seitsme nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil värve[[värv]]e ja tekstuure[[tekstuur]]e inimeste kõnega. Mu [[õde|õe]] hääl, kui ta jutustab oma armulugusid[[armulugu]]sid, omandab okseleajava [[punane|sametpunase]] värvingu, sedavõrd nõretab see hormoonidest[[hormoon]]idest. Ema on nagu mingi [[lilla]] [[nahk]], mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana [[käekott]]. [[Peaarst]] on tuhm ja kalk nagu teraslatt ehitusplatsil[[ehitusplats]]il. (lk 102)

* See, mida mu [[arst]] ütles, oli professionaalne. Ja mis sest, et üks osa mu sisimas oleks eelistanud, et selle kõigega tegeleks intern. Teda olen ma vähemalt kuulnud kellelegi ütlemas "ma armastan sind". See tähendab, et tal on süda, mis elab ja tuksub. Ma ei ütle, et peaarstil pole südant, pigem ütlen, et ta on selle sulgenud niisugusesse külma ja kalki metalli[[metall]]i, millega ma seostan tema hääletämbrit. (lk 104)

:Ei, ma olengi rahulik. Ma pean [[mõistlikkus|mõistlik]] olema. Julienil oli õigus.

:Ma olen [[armumine|armunud]] koomas tüdrukusse.

* Naeran[[Naer]]an mõttes, olen nagu [[tulnukas]], kes tahab selle planeedi asukatega kontakti astuda. Tulnukas, kes praegu suudab üksnes värvide abil kontakti[[kontakt]]i saavutada. "Kontakti saavutamine" on muidugi [[liialdus]]. Normaalsetes oludes on kontakt kahepoolne. (lk 125)

* [Thibault:] Tihe [[vihm]] kauguses sarnaneb mu südame seisukorraga. Korraga on tahtmine oma [[valu]] välja kisendada, aga ma tean, et säärased seisundid mõjuvad hästi.
:Ma olen küllalt [[nutt|nutnud]]. Ma olen otsused[[otsus]]ed teinud. Ma vihkan äikesi[[äike]]si, ent [[vikerkaar]] näib siiski mulle uut lootust andvat.

* Thibault’Thibault' hääl tekitab nutuisu. Tunnen koguni, et pisaranäärmed püüavad tööle hakata. Võimas, et suudan neid oma kehas tajuda. Loomulikult pole see mingi suur [[võit]], et võin üles ärgates uhkelt teatada, kus need asuvad, ent siiski on mul suur [[rõõm]], et suudan taas oma organismi[[organism]]i osi tajuda. [[Tajumine]] on pelgalt üks etapp enda [[liigutamine|liigutamise]] poole. See on nagu [[kreedo]], mille ma enda jaoks olen välja mõelnud. Mu aju on võimeline infot[[info]]t vastu võtma. Nüüd tahaksin, et ta suudaks seda ka välja saata. (lk 148)

* Liustikel[[Liustik]]el ronides, kui mul kassid jalas olid ja kui nägin lumesilda või lõhet, oli mul alati natuke hirm. Kuid see oli kontrollile allutatud adrenaliinist[[adrenaliin]]ist tulenev hirm, nagu ma Steve’ileSteve'ile ütlesin. Me teadsime, et peaaegu kõik sõltub meist endist, meie viisist edasi liikuda, meie asjatundlikkusest[[asjatundlikkus]]est ja kiirusest[[kiirus]]est, osavusest[[osavus]]est ja tarkusest[[tarkus]]est. Oma osa oli alati ka heal õnnel, ent ausalt öeldes, kui sa ei ole valmis igal sammul riski[[risk]]i võtma, siis ei saa alpinismi[[alpinism]]i harrastada. (lk 157)

* Mu [[puutetaju]] taastub üha enam. Tundub, et ma tundsin isegi kerget jasmiinilõhna[[jasmiin]]ilõhna, kui hooldaja paar tilka mu kaelale poetas, aga ma ei saanud aru, kas see oli pelgalt mu [[kujutlusvõime]] vili või tõene info. Eelistasin jällegi mõelda, et see oli tõene. Kui ma ka pean surema, siis parem juba salvestada võimalikult rohkem infot, isegi kui see ei sisalda enamat kui jasmiinilõhna. Või kujutlust[[kujutlus]]t sellest. (lk 158)

* Kuidas võin ma oma seisundis omistada nii suurt tähtsust armuloole? Ma peaksin tahtma elada selleks, et liikuda, naasta liustikule, näha oma perekonda[[perekond]]a, kohtuda inimestega, avastada maailma[[maailm]]a, lõppematult [[naeratus|naeratada]] ning ikka ja jälle naerda. Ma tean, et need on mulle olulised asjad. Tohutult olulised. Aga ma tean ka, et armastusetunne on see, mis kõigele sellele värvi[[värv]]i annab. (lk 159)