Judaism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Pilt |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[
==Proosa==
* [Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui judaism. [[Kahekümnes sajand]] tunneb tervet plejaadi juudi soost [[õpetlane|õpetlasi]] - [[ateist]]e, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus [[veri]] välismaailma silmis palju kaalukamaks argumendiks. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt - juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)
* [Daniel:] ... minu [[kogudus]]e liikmete ainuke ühine keel on ivriit. Paradoks seisab selles, et Kirik, kes räägib Päästjaga ühte keelt, pole juutide Kirik, vaid ümberasujate Kirik. Riigi jaoks eemaletõugatute, väheväärtuslike, mittevajalike inimeste Kirik... Säh sulle kristlikku lingvistikat: algusaegadel läks jumalateenistus, mis kopeeriti täielikult judaismi pealt maha, [[heebrea keel]]elt üle [[kreeka keel]]ele, [[kopti keel]]ele, hiljem [[ladina keel|ladina]] ja slaavi keeltele, nüüd aga tulevad minu juurde [[poolakad]], [[tšehhid]] ja [[prantslased]], et pidada ivriidikeelseid palvusi. (lk 151)
8. rida ⟶ 9. rida:
** [[Ljudmila Ulitskaja]], "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013
* [[Kontrast]] sisemise [[tahe|tahte]] ja välise läbimängimise vahel ulatub sügavale judaismi ja kristluse ajalukku. Juba loomu poolest kõigub iga religioon paratamatult nende kahe pooluse vahet. Kui vastne religioon pärast oma esialgset revolutsioonilist tuhinat kasvõi aastakümnekesekski püsima jääb, peab ta paratamatult liikuma sisemise usuelu juurest välise juurde. Ja lõpuks muutub välise kooriku [[tardumus]] talumatuks ning kutsub esile uusi [[revolutsioon]]e. (lk 128)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
| |||