Muster: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
8. rida:
* [[Meeled]] ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsides aru saada, vaid rebivad [[tegelikkus]]e tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad [[võimalikkus]]e proove. Nad peatavad rahvahulgale [[hetk]]e. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi [[tehing]]uid. Sädelev, pulbitsev [[elu]] uhkab kõigest üle. Meeled söödavad [[aju]]le infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "[[Lehm]]. Ma näen lehma." (lk 15)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
* Mis tahes [[kultuur]]i [[põlisasukas]] arvab loomulikult, et võtab oma arusaamad [[universum]]i väest ja ohtudest vastu passiivselt, jättes kõrvale kõik pisimuudatused, mida ta ise võib olla neisse panustanud. Samamoodi arvame me, et võtame passiivselt vastu oma [[emakeel]]e, ning [[Eiramine|eirame]] oma [[vastutus]]t [[muutus]]te eest, mida see meie eluajal läbi teeb. Samasse lõksu langeb [[antropoloog]], kes mõtleb kultuurist, mida ta uurib, kui ammu põlistunud [[väärtus]]te mustrist. (lk 45)
* Tajudes me ehitame, võtame vastu mõned [[vihje]]d ja heidame kõrvale teised. Kõige vastuvõetavamad on niisugused vihjed, mis sobituvad ehitatavasse mustrisse kõige hõlpsamini. [[Mitmetähenduslikkus|Mitmetähenduslikke]] vihjeid kiputakse käsitlema nii, nagu harmoneeruksid need ülejäänud mustriga. [[Ebakõla]]list kiputakse kõrvale heitma. Kui need siiski vastu võetakse, tuleb eelduste [[struktuur]]i modifitseerida. Teadmiste kogunedes antakse [[objekt]]idele [[nimed]]. Seejärel hakkavad nimed mõjutama seda, kuidas neid järgmine kord tajutakse: kord juba sildi külge saanud, lahterdatakse neid edaspidi kiiremini. Sedamööda, kuidas aeg läheb ja [[kogemus]]i kuhjub, paneme me oma sildisüsteemile üha rohkem [[lootus]]i. Nii kujuneb välja [[Konservatiivsus|konservatiivne]] [[hoiak]]. See annab meile [[eneseusaldus]]t. Iga hetk võib tekkida vajadus oma eelduste struktuuri modifitseerida, mahutamaks sellesse uusi kogemusi, kuid mida järjepidevamad on kogemused möödanikuga, seda julgemalt võime oma eeldusi [[Usaldus|usaldada]]. Me tabame end [[Eiramine|eiramast]] või moonutamast ebamugavaid [[fakt]]e, mis keelduvad süsteemi sobitumast, et need meie kinnistunud eeldusi ei kõigutaks. (lk 91-92)
* Vähe sellest, et [[korralagedus]] rikub mustrit, see annab ka mustri jaoks materjali. Kord viitab [[piirang]]ule; kõigist võimalikest [[materjal]]idest on tehtud piiratud valik ning kõigist võimalikest suhetest on kasutatud ainult üht piiratud suhtekogumit. Niisiis on korralagedus vihjamisi piiramatu, ükski muster ei ole selles teoks saanud, kuid selle mustriloomise [[potentsiaal]] on piiritu. See on põhjus, miks me püüdes küll luua korda, ei mõista lihtsalt hukka ka korralagedust. Me saame aru, et see on olemasolevate mustrite suhtes [[destruktiivsus|destruktiivne]], aga ka, et sel on potentsiaali. See sümboliseerib ühekorraga nii [[oht]]u kui ka [[võim]]u. (lk 178)
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015
| |||