* Ernst võtab jällegi oma endise järeleaimatamatu pilkav-kõrgi hoiaku, nüüd aga seljaga maantee, näoga tasandiku poole, sinnapoole, kus [[Main]] suubub Reini[[Rein]]i. Suubumiskohal asub Mainz. Igal aastal juhtus sel maal midagi uut ja igal aastal seesama: mahedas uduses [[päike]]ses ning inimeste hoole ja vaevaga valminesid [[õun]]ad ning [[viinamarjad]]. [[Vein]]i vajasid kõik kõigil puhkudel, [[piiskop]]id ja suurmaaomanikud, et valida oma [[keiser|keisrit]]; mungad ja rüütlid, et asutada oma [[ordu]]sid; [[ristisõdijad]], et põletada [[juut]]e, nelisada inimest korraga Mainzi väljakul, mida veel praegugi Tuleväljakuks hüütakse; vaimulikud ja ilmalikud kuurvürstid[[kuurvürst]]id, kui [[Saksa-Rooma riik|Püha Riik]] oli lagunenud ja suurnike peod muutusid nii lõbusaks nagu ei iial enne; [[jakobiinid|jakobiinlased]], et tantsida oma vabaduspuude ümber. (lk 7)
