Krae: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Link |
Resümee puudub |
||
5. rida:
* Meie, tütarlapsed, olime lõpuks ometi loobunud kõrgetest pluusikraedest, mis kummaltki küljelt ja tagant olid jäigaks tehtud väikeste siksakiliste kalaluudega ja jätsid kaelale punase ebamugava jälje. Jõudis kätte päev, mil inimesed võtsid kokku julguse, et tunda end mugavasti. Peeter Paani krae oli arvatavasti kujundatud mahapööratud krae eeskujul, mida Peeter Paan kandis Barrie’ näidendis. See liibus ümber kaelatüve, oli pehmest riidest, selles polnud ühtegi kalaluud ja see oli taevalikult mugav. Seda oleks küll vaevalt võinud nimetada väljakutsuvaks. Praegu näib uskumatu, et kui tütarlapsed lasksid välja paista kaela paar tolli lõuast allpool, siis võisid nad omandada lodevate elukommetega plika maine. Tänapäeval plaažil bikiinides näitsikuid vaadates saame alles aru, kui kaugele me viiekümne aastaga oleme jõudnud.
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone, toimetanud ja luuletused tõlkinud Helve Võsamäe. Sinisukk, 1996, lk 244
* Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine [[kleit]], tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must [[põll]] laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud [[põlv]]i puudutab. Hea vähemalt, et võib [[kool]]i minna lühikestes valgetes [[sokk]]ides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel. Jumalale tänu, pole mingeid eeskirju, mis puutub [[sukk]]adesse. Aga koolis peab kandma [[tuhvlid|tuhvleid]], kuna [[Prantsuse Lütseum]]i uhked parkettpõrandad ei tohi saada kriimustusi. Koju unustatud pehmed rihmadega mustad tuhvlid tähendaksid märkust "lohakuse" pärast. Oh, küll on ikka ebamugav kanda [[koolivorm]]i pärast napis [[supeltrikoo]]s paljajalu jooksmist [[ristikhein]]ast lõhnaval karjamaal või pehmelt soojal metsajärve liivarannaribal... (lk 7-8)▼
** [[Karin Saarsen]], "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993▼
14. rida ⟶ 11. rida:
▲* Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine [[kleit]], tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must [[põll]] laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud [[põlv]]i puudutab. Hea vähemalt, et võib [[kool]]i minna lühikestes valgetes [[sokk]]ides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel.
▲** [[Karin Saarsen]], "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 7-8
* Tollest ööst peale ei saatnud ma enam oma isa tema käikudel. Palehigis harjasin ma tema [[ülikond]]i ja pesin ning triikisin tema [[lips]]e ja [[särk]]e. Üksnes tema kraede tärgeldamine, nagu mu ema oli seda teinud, ei tulnud mul välja, sest ema polnud mind oma [[saladus]]tesse pühendanud. Lõdvalt kui murtud [[tiivad]] rippusid mõlemad kraepooled mu isa särgikaeluste küljes, mis tegi talle meelehärmi, sest talle meeldisid kindlad vormid. Veidi enne [[päikesetõus]]u koju tulnud, astus ta minu voodi ette ja tõmbas mind õlgu pidi [[padi|patjadest]] välja, ei tegu ega nägu, hüüdis ta valjusti, nagu esitaks mõnd [[süüdistus]]t. Ma tõusin siis üles, läksin kööki, panin kohvivee keema ega meenutanud talle midagi, mida ta ka ise teab: et ta ei võida ühtki mängu ka tärgeldatud kraed kandes ja et tassid, millest me joome, on meil viimased, kuna ma olen ammugi hakanud kõike panti viima, mis pole naela või neediga kinni.
** Felicitas Hoppe, "Tunnistajad" kogumikus "Juuksurite piknik". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]; [[LR]] 33/2001, lk 46
==Luule==
<poem>
| |||