Kaktus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
* Kaktus on vana tusane äranõiutud haldjas, kes on kükakile surutud ja karedasse karva kasvanud. Võiks öelda, et oma moonutatud kätes, mis kramplikult kokku pigistatud, hoiab ta viiehellerilist, mille on talle kinkinud mõni kaastundlik tütarlaps. Kord aastas avaneb tema pihk, ja ennäe, selle küüraka pöialpoisi peopesal lööb särama õis.
** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 70
* Ühel ööl aastas puhkevad Bahamal öökuninganna õied, teevad läbi kogu oma suguelu ja kaovad hommikuks. Mitu päeva varem moodustuvad kaktustel suured tüsedad pungad. Siis, ühel ööl vänge vanillilõhna peale ärgates tead, mis on juhtunud.Terve kuuvalge aed puhkeb tohutu suurtesse jalalaiustesse õitesse. Sajad surulased sööstavad ühelt õielt teisele. Õhk on täis koerte haukumist, surulaste valju tiivavihinat, mis kõlab nii, nagu lehitseks keegi paksu raamatut,ja õite meeliküllastavat vanillinektarit, mis koidu ajal kaob, jättes kaktused veel üheks aastaks rahuldatult maha.
* [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 2005, lk 76
| |||