Ootamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
8. rida:
* Ootama õpime tavaliselt alles siis, kui meil ei ole enam midagi oodata.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
* Vangla on ju tavaliselt mõeldud karistusena. Aga kas süütult või mitte, me kõik istume oma elu jooksul aastaid ootamisvanglas. Oleme seotud kohaga ja ajaga, kõik elu normaalsed protsessid on enam¬vähem ära lõigatud või takistatud. Ootajal on sama vähe vabadust kui vangilgi.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Hingede öö]]", (1991), lk 157
* [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi [[Leidmine|leida]]. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. (
* Rindel ei ole nii hirmus, nagu näib kirjelduste põhjal või [[raamat]]ust lugedes. Üldse parim viis [[hirm]]ust vabanemiseks on siseneda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, siis sõida piinavast tundest vabanemiseks eesliinile. Meid kõiki ähvardas pidev ümberpiiramise oht. Aga vaevalt suudab keegi uskuda, missugune kergendus sind haarab, kui miski tõepoolest toimub, kui selle asemel, et oodata ja närveerida, tuleb tegutseda. Ka ümberpiiramine ei ole nii hirmus kui selle ootamine ja selle kirjeldused. Ja [[sõda]] isegi ei ole nii kole kui selle ootamine või distantsilt meenutamine. Temasse sisse minemine on parim arstim hirmu vastu.
** [[Juri Lotman]], Mitte-memuaarid. Tõlkinud [[Malle Salupere]]. Akadeemia nr 3/2007
* Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. [[Lootus|Lootsid]] oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)▼
* [[Elin Toona]], "Sipelgas sinise kausi all", 1991▼
20. rida ⟶ 32. rida:
* Muidugi, [[Linn]] on ammugi kirja pandud, pärast [[Baudelaire]]'i võib Linna kohta lisada veel ainult ääremärkusi või isegi ääremärkuste ääremärkusi, aga sellest ei ole midagi, sest teha tuleb seda, mida teha saab, enamat jumal ei ootagi – kui ta sedagi ootab: ootamine ja [[lootus|lootmine]] on rohkem inimeste asi, nagu [[paast]] ja [[palve]]dki.
** [[Vilja Kiisler]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24923 "Päevavarga palverännak"] Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: [[Tõnu Õnnepalu]]. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.
▲* [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi [[Leidmine|leida]]. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. (lk 225)
▲** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966
▲* Paljud välismaalased töötasid ja elasid samade survete ja pingete all. Kannatasid samuti enese lõhestumist kahe purunenud maailma vahel. [[Lootus|Lootsid]] oma lastele, lootsid uuele sõjale, lootsid venelaste äkilisele meelemuutusele, töötasid, käisid koos ja ootasid. Aga kui kaua suudab üks inimene oodata? (lk 14)
▲* [[Elin Toona]], "Sipelgas sinise kausi all", 1991
==Luule==
| |||