Toit: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
52. rida:
* Yossarian reageeris pikantsele vürtsilamba lõhnale näljaselt juba ambulantsiautos, kui see hüples muhklikul teel, mis lebas nagu katkine traks haigla ja eskadrilli vahel. Lõunaks oli shish-kebab, suured ja maitsvad varda otsa aetud lihatükid, mis särisesid süte kohal nagu saatan ise, olles seitsekümmend kaks tundi marineerunud salajases segus, mille Milo oli Levandis varastanud ühelt petisest kaupmehelt; seda serveeriti koos iraani [[riis]]i ja parmesanikattega [[spargel|sparglivartega]], [[magustoit|magustoiduks]] olid flambeeritud [[kirsid]] [[jäätis]]ega ja seejärel aurav värske [[kohv]] benediktiini ja [[brändi]]ga.
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 27
* Kui mingi [[sündmus]] peab emotsionaalses, sümboolses või müstilises plaanis midagi tähendama, on toit käepärast, et seda pühitseda ja kinnitada. Kõik [[kultuur]]id pruugivad toitu kui heakskiidu või mälestamise väljendust ja mõnele toidule omistatakse koguni üleloomulikke omadusi, teisi süüakse sümboolselt, kolmandaid rituaalselt, kusjuures ebaõnn tabab puupäid või [[skeptik]]uid, kes unustavad [[retsept]]i või ajavad kombetalituste järjekorra segi. (lk 151)▼
* Ühel või teisel ajal on kõiki fallosekujulisi toite, nagu [[porgand]]id, [[porrulauk|porrulaugud]], [[kurgid]], marineeritud kurgid, [[meripura]]d (mis leotatult paisuvad), [[angerjad]], [[banaan]]id ja [[spargel]], hinnatud kui afrodisiakume, nagu ka [[Auster|austreid]] ja [[viigimari|viigimarju]], kuna need meenutasid inimestele naise [[genitaal]]e; [[kaaviar]]i, kuna need on emakala munad; ninasarvikusarve, hüäänisilmi, jõehobukoonu, alligaatorisaba, kaameliküüru, luigegenitaale, tuviajusid ja hanekeeli põhimõttel, et millelgi nii haruldasel ja eksootilisel peab olema [[võluvägi]]; kuivatatud [[ploom]]e (mida pakuti volilt Elizabethi-aegsetes bordellides); [[virsik]]uid (nende sarnasuse tõttu tuharatega); [[tomat]]eid, mida nimetati "armuõunteks" ja peeti [[Eeva]] [[kiusatus]]eks [[Eedeni aed|Eedeni aias]]; [[sibul]]aid ja [[kartul]]eid, mis meenutavad munandeid, nagu ka "preeriaaustreid", keedetud pullimune; ja [[alraun]]ijuurt, mis näeb välja nagu mehe reied ja [[suguti]]. (lk 155)▼
* Mitte et [[kõigesööja]] elu lihtne oleks. [[Koaala]] ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on [[eukalüpt]] väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev [[soolestik]], nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad söövad hirmu tundmata [[rohi|rohtu]] ja [[teravili|teravilja]]. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: [[tšillipipar]] (mille tõi Euroopasse [[Kolumbus]]), [[tubakas]], [[alkohol]], [[kohv]], [[artišokk|artišokid]] või näiteks [[sinep]]. (lk 158)▼
* Lõhnal ja [[maitse]]l on ühine tuulutusšaht otsekui [[kõrghoone]] asukatel, kes teavad, millisel õhtul [[naaber|naabrid]] karrirooga, [[lasanje]]t või Cajuni toite söövad. (lk 167)▼
* Olen kokku puutunud mitut usku välitööteadlastega, kes on söönud kohalikke toite nagu [[rohutirts]]ud, [[kaan]]id või kookospiimas hautatud nahkhiired, osalt [[viisakus]]e pärast, osalt [[uudishimu]]st,ja minu arvates osalt ka selleks, et Ühendriikidesse naastes oleks, millest rääkida. (lk 196)▼
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005▼
67. rida ⟶ 76. rida:
** [[Jüri Ratas]], [https://poliitika.postimees.ee/7097316/ratas-torti-naeruvaaristada-on-imelik "Ratas: torti naeruvääristada on imelik"] Postimees, 29. oktoober 2020
▲* Kui mingi [[sündmus]] peab emotsionaalses, sümboolses või müstilises plaanis midagi tähendama, on toit käepärast, et seda pühitseda ja kinnitada. Kõik [[kultuur]]id pruugivad toitu kui heakskiidu või mälestamise väljendust ja mõnele toidule omistatakse koguni üleloomulikke omadusi, teisi süüakse sümboolselt, kolmandaid rituaalselt, kusjuures ebaõnn tabab puupäid või [[skeptik]]uid, kes unustavad [[retsept]]i või ajavad kombetalituste järjekorra segi. (lk 151)
▲* Ühel või teisel ajal on kõiki fallosekujulisi toite, nagu [[porgand]]id, [[porrulauk|porrulaugud]], [[kurgid]], marineeritud kurgid, [[meripura]]d (mis leotatult paisuvad), [[angerjad]], [[banaan]]id ja [[spargel]], hinnatud kui afrodisiakume, nagu ka [[Auster|austreid]] ja [[viigimari|viigimarju]], kuna need meenutasid inimestele naise [[genitaal]]e; [[kaaviar]]i, kuna need on emakala munad; ninasarvikusarve, hüäänisilmi, jõehobukoonu, alligaatorisaba, kaameliküüru, luigegenitaale, tuviajusid ja hanekeeli põhimõttel, et millelgi nii haruldasel ja eksootilisel peab olema [[võluvägi]]; kuivatatud [[ploom]]e (mida pakuti volilt Elizabethi-aegsetes bordellides); [[virsik]]uid (nende sarnasuse tõttu tuharatega); [[tomat]]eid, mida nimetati "armuõunteks" ja peeti [[Eeva]] [[kiusatus]]eks [[Eedeni aed|Eedeni aias]]; [[sibul]]aid ja [[kartul]]eid, mis meenutavad munandeid, nagu ka "preeriaaustreid", keedetud pullimune; ja [[alraun]]ijuurt, mis näeb välja nagu mehe reied ja [[suguti]]. (lk 155)
▲* Mitte et [[kõigesööja]] elu lihtne oleks. [[Koaala]] ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on [[eukalüpt]] väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev [[soolestik]], nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad söövad hirmu tundmata [[rohi|rohtu]] ja [[teravili|teravilja]]. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: [[tšillipipar]] (mille tõi Euroopasse [[Kolumbus]]), [[tubakas]], [[alkohol]], [[kohv]], [[artišokk|artišokid]] või näiteks [[sinep]]. (lk 158)
▲* Lõhnal ja [[maitse]]l on ühine tuulutusšaht otsekui [[kõrghoone]] asukatel, kes teavad, millisel õhtul [[naaber|naabrid]] karrirooga, [[lasanje]]t või Cajuni toite söövad. (lk 167)
▲* Olen kokku puutunud mitut usku välitööteadlastega, kes on söönud kohalikke toite nagu [[rohutirts]]ud, [[kaan]]id või kookospiimas hautatud nahkhiired, osalt [[viisakus]]e pärast, osalt [[uudishimu]]st,ja minu arvates osalt ka selleks, et Ühendriikidesse naastes oleks, millest rääkida. (lk 196)
▲** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
| |||