Vanadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
98. rida:
* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel. (lk 25)
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
* [Yossarian:] Ja ära tule ütlema, et [[jumal]]a teed on [[salapära]]sed. Seal pole midagi salapärast. Ta ei tööta üldse. Ta mängib. Või siis on meid ära unustanud. Sellisest jumalast te kõik räägitegi – maakas, kohmakas, kohmitsev, ajudeta, ennasttäis, harimata [[mats]]. Helde jumal, kui suurt [[aukartus]]t saab tunda ülima olendi ees, kes peab vajalikuks kaasata oma pühasse loomissüsteemi sellised nähtused nagu [[röga]] ja [[hambakaaries]]? Mis ometi mõlkus tema väärakas, kurjas, skatoloogilises peas, kui ta röövis [[vanainimesed|vanainimestelt]] võime juhtida omaenda [[soolestik]]u tööd? (lk 233)
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020
==Vanasõnad==
| |||