Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel

* Neil viimastel kuudel õppisin ma ikka jälle: [[Esra]]st peale on olemas õige juudi [[religioon]], "Seadus", tuhanded [[eeskirjad]], mis seovad juuti päeva kõigil tundidel väiksemaiski tegemistes oma religiooniga ja meenutavad [[jumal]]at. Gestaapo on nagu Esra. Kord tahaksin ma fikseerida tavalise [[päevakava]] (ilma ühegi ebatavalise sündmuseta, nagu [[mõrv]] või [[enesetapp]] või läbiotsimine). Ärgates: kas "nad" täna tulevad? (On olemas ohtlikke[[oht]]likke ja ohutuid päevi – [[reede]] näiteks on väga ohtlik, siis oletavad "nad" juba pühapäevasisseoste.) Pesemisel, duši all käimisel, raseerimisel: kuhu [[seep]] panna, kui "nad" praegu tulevad. Siis [[hommikusöök]]: kõik peidupaikadest välja tuua, peidupaikadesse tagasi panna. Siis sigari[[sigar]]i puudumine; hirm teega topitud [[piip|piibu]] suitsetamisel, see ei vii just vanglasse, aga peksa saab siiski. [[Ajaleht|Ajalehe]] puudumine. Siis [[kirjakandja]] helistamine. Kas see on kirjakandja või on seal "nemad"? Ja mida toob kirjakandja? Siis töötunnid. [[Päevik]] on eluohtlik; laenuraamatukogu [[raamat]] toob kaasa peksu, [[käsikiri|käsikirjad]] rebitakse katki. Mingi [[auto]] sõidab iga paari minuti tagant mööda. Kas "nemad"? Iga kord [[aken|akna]] juurde, köögiaken on ees, töötuba on taga. Kindlasti helistab keegi kella, vähemalt üks enne lõunat, üks pärast lõunat. On need "nemad"? Siis poes käimine. Igas autos, igal jalgrattal, igas jalakäijas võib oodata "neid". (Ma olen küllalt sageli sõimata saanud.) Mulle tuleb meelde, ma kandsin just mappi vasaku kaenla all – võib-olla oli täht varjatud, võib-olla keegi kaebas mu peale. Ostude tegemisel pole minul kui segaabielus oleval nii palju karta kui teistel. Kui proua Kreidl juuditalongi vastu paar ilma J-ta väiksemat talongi[[talong]]i tagasi saab (mida ei saa kuidagi vältida), topib ta "aaria" omad käekoti voodri vahele, sest aaria talongide omamine on keelatud. (lk 101–102)

* Ajaleheveerandikult [[kemmerg]]us leidsin ma [[följeton]]i pealkirja: "[[Inimkond]] käsib!". Imelik, kuidas see lubatud on: "maailmavaateliselt" on see ju vormeli "Füürer käsib" pilkamine. Seejuures sai mulle selgeks, kui kesksel kohal on see vormel kogu natsionaalsotsialistlikus mõtlemises, ja kuidas just see paljastas natsionaalsotsialismi ja fašismi kõige tugevamad juured. ([[Kommunism]]i puhul vähem.) Ühe [[põlvkond|põlvkonna]] väsimus. Ta tahab vabaneda [[sund|sunnist]] isiklikus elus. (lk 104)

* Lause ''Juudid tuleb hävitada'' koosneb vähestest sõnadest, seda saab kiiresti öelda, härrased. Kuid see, mida ta nõuab sellelt, kes teda ellu viib, on kõige rängem ja raskem asi maailmas. Loomulikult on need juudid, need on kõigest juudid, see on selge. Kuid mõelge sellele hulgale inimestele — isegi parteikaaslastele — , kes on pöördunud igasuguste ametkondade või minu enda poole selle kuulsa palvega, et kõik juudid on küll muidugi sead, välja arvatud See-ja-see või Too-ja-too, kes on [[korralikkus|korralikud]] juudid, ja neile ei tohiks midagi teha. Julgen kinnitada, et kui otsustada nende palvete ja selliste [[arvamus]]te hulga järgi, on Saksamaal olnud rohkem korralikke juute, kui neid üldse arvuliselt kokku on. /---/ Palun teid tungivalt lihtsalt kuulata seda, mida ma siin valitud seltskonna ees ütlen, ja sellest mitte kunagi enam rääkida. Meile on esitatud järgmine [[küsimus]]: mida teha naiste ja lastega? — Ma olen otsusele jõudnud ja ka siin leidnud ilmselge [[lahendus]]e. Ma ei tundnud endal olevat õigust hävitada mehi — kui soovite, võite öelda "tappa" või "lasta tappa" — ning jätta kasvama lapsed, kes meie lastele ja järeltulijatele kätte maksaksid. Tuli teha raske otsus see [[rahvas]] maa pealt kaotada. See oli organisatsioonile, mis pidi selle ülesande täitma, kõige rängem asi, mida tal teha on tulnud. Ma usun, et võin öelda, et see täideti, ilma et meie mehed ja meie ohvitserid[[ohvitser]]id oleksid selle pärast oma südames ja hinges [[kannatused|kannatanud]]. Kuid see oht oli sellegipoolest olemas. Tee kahe võimaluse vahel — muutuda liiga kalgiks, südametuks ning mitte enam austada [[inimelu]] või siis muutuda liiga pehmeks ja kaotada pea, kuni närvikriisideni välja — , tee Skylla ja Charybdise vahel on lootusetult kitsas.

** [[Heinrich Himmler]], kõne 6. oktoobril 1943 Poznańi linnahallis, ''cit. via'': [[Alain Besançon]], "Sajandi õnnetus: kommunismist, natsismist ja holokausti ainulaadsusest. Tõlkinud [[Katre Talviste]]. [[LR]] 34/35 2001, lk 31–32. Himmleri kõned Poznańis 4. (SS-ohvitseridele) ja 6. oktoobril 1943 (NSDAP kjuhtkonnale) olid esimene dokumenteeritud juhtum, kus Hitleri valitsusliige rääkis avalikult juutide sihikindlast hävitamisest koonduslaagrites kui riiklikust poliitikast.

* Karbiiditorn, mis asub keset Bunat ja mille tipp on udus harva näha, on meie ehitatud. [[Tellis|Telliskive]], millest ta koosneb, kutsutakse ''Ziegel'', ''briques'', ''tegula'', ''cegli'', ''kamenny'', ''bricks'', ''téglak'' ja [[vihkamine]] on talle mördiks; vihkamine ja riid nagu [[Paabeli torn]]i juures, ja nii me teda hüüamegi: ''Babelturm'', ''Bobelturm'', ja tema kaudu vihkame oma isandate [[suurushullus]]t, nende põlgust[[põlgus]]t [[Jumal]]a ja inimeste, meie, inimeste vastu.

:Siin ongi nii. Kas teate, kuidas öeldakse laagri žargoonis "mitte iialgi"? "''Morgen früh''", [[homme]] hommikul[[hommik]]ul. (lk 113)

* See on [[inimene]], kes tapab, see on inimene, kes laseb sündida [[ebaõiglus]]el või kannatab selle läbi; kuid see pole enam inimene, kes on kaotanud viimsegi mõõdutunde ja jagab [[voodi]]t laibaga. See, kes on oodanud, kuni kaaslane sureb, et saada endale tema poolik leivaports, on – kuigi mitte oma [[süü]] läbi – mõtleva inimese [[etalon]]ist kaugemal kui kõige primitiivsem [[pügmee]] või kõige julmem [[sadist]].

* Instinktiivselt hoian oma keha seda sirgemalt, mida lähemal seisan SS-ohvitserile[[ohvitser]]ile, et ta ei märkaks peidus koormat. Nüüd seisab ta minu ees: pikk, sale ja elegantne, [[munder]] laitmatu ja säravpuhas – hoolitsetud härra, hoopis erinev meiesugustest haletsusväärsetest kujudest, kes me ilmselt nägime välja magamata ja üsna kasimatud. Ta seisab seal [[sundimatus]] poosis, toetades vasaku käega paremat küünarnukki, parem käsi tõstetud, ja teeb [[nimetissõrm]]ega nappe viipeid – kord vasakule, kord paremale, märksa sagedamini vasakule... /---/

:Nimetissõrmemängu sisu saime teada õhtul: see oli esimene [[valik]]! Esimene otsus, kas olla või mitte olla. Valdavale enamusele meie tapist, ligi 90%-le, tähendas see [[surmaotsus]]t. Otsus viidi täide tunni-paari jooksul. See, kes saadeti vasakule (meie poolt vaadates), marssis jaamaperrooniltjaama[[perroon]]ilt otse [[krematoorium]]ihoonesse, kus ta – nagu mulle rääkisid need, kes seal töötasid – võis paljudes Euroopa keeltes lugeda silte, mis nimetasid maja "[[saun]]aks". Siis suruti kõigile vasakule saadetuile pihku tükk [[seep]]i. Sellest, mis edasi sai, ei pea ma rääkima, sest ilmunud on autentsed kirjeldused. Meie, tookordsete kohaletoimetatute vähemus, saime seda teada sama päeva õhtul. Küsisin kaaslastelt, kes olid laagris olnud pikka aega, kuhu võidi saata minu ametivend ja sõber P. "Kas ta saadeti teisele poole?" "Jah," vastasin. "Näed, ta on seal," öeldi mulle. Kus? Käsi näitas paarisaja meetri kaugusel olevat [[korsten|korstnat]], millest tõusis avara, halli [[Poola]] taeva poole kohutav katkendlik mitme meetri kõrgune tuleleek, et lahustuda sünkjaks [[suits]]upilveks. Mis seal on? "Sinu [[sõber]] hõljub seal taeva poole," vastati toorelt. Ma ei saanud ikka veel aru. (lk 24–25)

* [[Dušš|Duši]] alla minekut oodates kogeme oma täit [[alastus]]t: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas [[eksistents]]. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks [[prillid]] ja [[püksirihm]]; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.

:Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas [[tervituskõne]], milles ta kinnitas "ausõnaga[[ausõna]]ga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", [[poomine|poob]] ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus. (lk 28)

* Minule oli toeks mu [[maailmavaade]], ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud [[enesetapp|enesetapuvõtet]], [[kõrgepinge]] all oleva [[okastraat|okastraadi]] puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema [[tõenäosus]]arvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang [[surmahirm|ei karda üldse surma]]. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)

:Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on [[inimene]]? Inimene on olend, kes ''otsustab'', kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil [[palve]]. (lk 117–118)

* Üks [[Hitler]]i esimesi samme oligi pööraselt juudivaenulike seaduste vastuvõtmine, mis jätsid Saksa juudid ilma kõigist tavalistest kodaniku- ja [[inimõigus]]test. Muidugi ei osanud mitte keegi, mina kaasa arvatud, hingepõhjaski aimata, et Hitleri lubadus juudid hävitada tehakse täht-tähelt teoks. Teataval viisil peaks see tavalistele korralikele inimestele au tegema, kui me ei suutnud uskuda, et sääraseid koledusi võidakse üldse korda saata – või et maailm laseb neil toimuda. Mitte et me olnuksime [[kergeusklikkus|kergeusklikud]]. Me lihtsalt ei suutnud kujutleda seda, mis oli siis veel mõeldamatu. Ent täna ei ole ükski [[õudus]] mulle enam mõeldamatu.

** [[Golda Meir]], "Minu elu". Tõlkinud Hillar Tali. Tallinn: Olion, 2002, lk 146

* Teadmine holokaustist ei sobi hästi puhtpoliitilise analüüsiga[[analüüs]]iga; võrdleva, neutraalse, "teadusliku" uurimise ees tunneb ta end halvasti. Temasse suhtutakse miskipärast nagu niihästi XX sajandi kui ka üldse kõigi aegade ainukordsesse [[sündmus]]esse, mis nõuab midagi muud kui objektiivset uurimist: erilist [[aukartus]]t, pühalikku [[vaikus]]t. Meil ei ole enam tegu [[ideoloogia]] ajalooga, vaid religioonilooga — lausa religiooni[[religioon]]i endaga, kõigepealt muidugi [[judaism|judaistliku]], kuid seeläbi ka [[kristlus|kristlikuga]]. (lk 9)

* [[Primo Levi]]t lugedes on näha, et tema laagris ja tema rühmas asusid juudid [[põrgu]] kõige viimases ringis, kuid seal oli ka teisi ringe, ka mittejuutidele — sest neidki oli Auschwitzis palju — ja ühtki vangi[[vang]]i — isegi mitte kõige kuritegelikumat kapot, ei peetud seal inimeseks. Selles seisnebki raamatu metafüüsiline taust, millele vihjab juba [[pealkiri]]. Nagu kõik sündmused, mis ületavad [[kujutlusvõime]] piirid, läbis [[küüditamine]] amneesiafaasi või segu [[amneesia]]st ja [[afaasia]]st, mis tabas küüditatuid ning nende seas ka pääsenud juute. Öeldamatut pole lihtne öelda. [[Aeg]] lubab [[pilk|pilgul]] kohanduda objektiga, mida on võimatu ainiti vaadata. (lk 10–11)

* Natside moraalset laastamistööd võib kirjeldada kontsentriliste ringidena[[ring]]idena kesktuuma ümber — see on pilt, mida lasevad kujutleda tsiteeritud Himmleri sõnavõtud. Tuum koosneb neist, kes on täielikult natsismiusku[[natsism]]iusku astunud. Neid pole kuigi palju — partei, Relva-SS-i, [[gestaapo]] südamik. Hävitamise teostajaid on veel väiksemal hulgal. Neid ei olnud rohkem tarvis: sakslaste kõrge tööstuslik ja tehnoloogiline areng võimaldas [[tööjõud]]u kokku hoida. Mõnisada SS-last, kes valvasid surmalaagreid, lasid musta töö ohvritel endil ära teha. Einsatzgrupped värvati ilma ettevalmistava väljaõppeta. On märgitud, et teoreetiliselt võisid nad sellest mõrtsukate organisatsioonist lahkuda. Kuid siis ootasid neid suured ebameeldivused[[ebameeldivus]]ed, esmajärjekorras võitlus idarindel. Need inimesed olid või neist said koletised[[koletis]]ed. Ei ole kindel, kas nad kõik olid natsliku [[ideoloogia]] veendunud pooldajad. Iga rahva seast on lihtne värvata nii palju piinajaid ja [[mõrvar|mõrtsukaid]] kui tarvis. Ideoloogiline võõp soodustas nende kalduvusi või laskis neil täielikult õide puhkeda. (lk 34)

* [[Minevik]] on meile külluslikult näidanud, et kristlik judaismivastasus oli seda elavam, mida asjatundmatumast keskkonnast oma religiooni aluste suhtes ta lähtus. Tubli [[Sancho Panza]] võttis oma usutunnistuse[[usutunnistus]]e kokku kahte punkti: [[Püha Neitsi]] austamine ja juutide [[vihkamine]]. Aga kui [[usk]] oli kadunud, laiutas [[antisemitism]] uue ja uljama hooga, ilma et usk, olgu või moonutatud usk, täitnuks enam oma pidurdavat rolli. Sõjaeelses juudivastases [[kirjandus]]es ei või olla head juuti: kõige sümpaatsemgi, kõige vooruslikumgi kannab hukutavat [[viirus]]t, mis on ristirahva [[vaenlane]]. Veel enam, kogu Euroopa ajalugu on rekonstrueeritud üleüldise juutide [[vandenõu]] ümber. (lk 86–87)

* Osa juute on hüljanud sõna holokaust põhjusel, et see tähendab ohverdamist ega sobi tähistama seda kurjuse[[kurjus]]e arutut haripunkti, ning nad eelistavad sõna ''shoah'' — '[[katastroof]]'. [[Kristlased]] võiksid leppida sõnaga holokaust, sest see elati läbi ja võeti kokku just nagu see [[ohver]], mille tõi nende [[Jeesus|Messias]]. Vastastikune [[mõistmatus]] selle sündmuse sisu osas ei toetu niisiis mitte arusaamatusele ega kurjale tahtele, vaid võrsub juudi ja kristliku usu juurtest. Kristlased leiavad, et tunnetuse[[tunnetus]]e piirides on neil selle jaoks [[võti]]. Kuid see toimib üksnes nende usu piires. Juudid lükkavad selle tagasi ja kristlased ei saa aru, et nad seda teevad. Nii ei saa holokausti ainulaadsuse[[ainulaadsus]]e probleemil olla universaalselt vastuvõetavat täielikku lahendust. Jääb üle seda lahendamatust selgesti mõista ja sellega leppida. (lk 97)

* Põhjuseks, miks ma otsustasin kirjutada "Suure reisi" – olen sellest korduvalt rääkinud – , oli too hispaania [[kommunist]], kellele kuulus [[salakorter|põrandaalune korter]], kus [[Franco]] ajal ööbisid partei liikmed, kui neil oli vaja Madridis[[Madrid]]is peatuda. Õhtuti, kui koos tema ja ta naisega sõime, jutustas ta mulle oma elust Mauthausenis[[Mauthausen]]is: laager oli üks raskemaid, hoolimata sellest et see polnud hävituslaager, vähemasti mitte tööstuslikuks hävitamiseks mõeldud. Kuid ta jutustas nii halvasti, et ma mõtlesin: "Kas teda kuulates suudaks keegi taibata, mis asi see laagrielu selline oli?" Ja siis hakkasingi kirjutama "Suurt reisi", mida ma varem polnud suutnud kirjutada, samas kui näiteks Primo Levi ja "Inimliigi" autor [[Robert Antelme]] kirjutasid kohe, et vabaks saada. (lk 206)

* Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid laipu[[laip]]u kokku. Kuid see on läbi aegade ainus [[massimõrv]], mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist tabuteemaga[[tabu]]teemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb jumala[[jumal]]a kujutamise keeluga judaismis. (lk 206)

* Pealegi, "Suure reisi" kirjutasin ma küll aastatel 1961—1962, kuid teatud mõttes 1945. aasta mälestustes[[mälestus]]tes elades, ning minu mõttemaailm, emotsioonid ja poliitiline [[moraal]] kuulusid sellele noorele kommunistile, kes mitte ainult ei teadnud midagi Stalini laagritest, vaid oleks vihastanud juba üksnes mõttegi peale, et [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidus]] võib laagreid olla, ja kes võis [[koonduslaager|koonduslaagrites]] näha koguni [[kapitalism|kapitalistliku]] [[ekspluateerimine|ekspluateerimise]] äärmuslikku väljendusvormi! Kui raamat ilmus, siis ma teadsin, et ta on üdini tõene ja samas üdini vale. Mitte Buchenwaldi[[Buchenwald]]i elu suhtes, vaid poliitilise moraali seisukohast, sest see raamat on poolenisti halvatud: ma ei teadnud midagi mõlemapoolsest koonduslaagrite süsteemist, rääkimata [[Pol PothistPoth]]ist, kes tuli hiljem. Seega tundsin vajadust kirjutada raamat, mis võtaks seda arvesse. (lk 209)

* Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne [[avangard]], "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just [[totalitarism|totalitaarsed]] süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, [[aarialased|aarialastest]] [[sportlane|sportlaste]] ning [[sirp ja vasar|sirpi ja vasarat]] taeva poole sirutavate kolhoosnike[[kolhoosnik]]e [[antihumanism|antihumanistlikus]] vormis – pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi maailmanäituse[[maailmanäitus]]e sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" [[kunst]] (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli diktatuuri[[diktatuur]]i, mitte totalitarismiga) oli [[realism|realistlik]]. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti.

:[[Picasso]] kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)

* Sõjajärgse perioodi üks probleeme oli leida kuulajaid[[kuulaja]]id. Me tahtsime jutustada ja arvasime, et suudame seda teha, aga mitte keegi ei osanud kuulata. Ühes oma raamatus räägib Primo Levi (jälle tema!) tulevikku[[tulevik]]ku ette kuulutanud painajast: ta tuli koju tagasi ja kõneles laagrielust oma perele[[pere]]le, kuid kuulajate nägudelt võis välja lugeda kahtlemist ja hämmingut. Lõpuks läksid kõik ära ning ta jäi üksi. Ja tõepoolest, kui ta kirjutas oma teose "Kui see on inimene", ei tahtnud ükski suurem Itaalia [[kirjastus]] seda avaldada. Ainult üks väikekirjastaja julges raamatu välja anda, aga seda ei ostetud. Sama lugu oli Robert Antelme'i "Inimliigiga": kui teos 1946. või 1947. aastal ilmus, oli see täielik [[fiasko]]. Ja [[David Rousset]]'ga, kel oli ometi küllaltki suur mõju, sest ta oli mitmekülgsem, poliitilisem kuju: tema põhjalik, tundeküllane ning laagrielu ja -ühiskonna kohta romaanivormis rikkalikult informatsiooni pakkuv raamat "Meie surmapäevad", mida peaks loetama kõigis ülikoolides[[ülikool]]ides, ei leidnud lugejaid[[lugeja]]id.

:Juute taheti veel vähem kuulata kui teisi. Kuid ka nemad ise tahtsid sageli vähem rääkida, sest nemad ei olnud "kõrgemast soost" vangid nagu [[vastupanuliikumine|vastupanuliikumises]] osalejad. Sest neid oli saadetud laagrisse "mitte sellepärast, mida nad tegid, vaid sellepärast, kes nad olid".

:Neid raamatuid[[raamat]]uid hakati lugema ja kuulama alles viisteist aastat hiljem. Mõnede ütlust mööda terve põlvkonna jagu hiljem. Siis kui ühed suutsid juba kuulata ja teised, nagu mina, kirjutada. [[Ajalugu|Ajaloo]] kummaliseks mõistatuseks[[mõistatus]]eks on tõik, et see toimus samal ajal, kui ilmusid esimesed raamatud Gulagi kohta. (lk 211)

* Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju [[inglased]] [[Buuri sõda|Buuri sõja]] aegu? Natside laagrite ja Gulagi[[Gulag]]i vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis [[arhailisus]], tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. Siberis[[Siber]]is ja [[Kaug-Põhi|Kaug-Põhjas]] ei ole krematooriumi vaja, sest tundras[[tundra]]s piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212)

** [[Jorge Semprun]], "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001

* Lõpplahendus ei pidanud tähendama juutide pikaaegset barakkides[[barakk]]ides hoidmist ning nende [[tööjõud|tööjõu]] kasutamist tööstusplaanide elluviimisel. See tähendas hoopis kiirmõrvamise vahendeid ja efektiivseid meetodeid laipadest vabanemiseks. Selliseid seadeldisi ei saanud luua otsekohe. Kuid Auschwitzist sai nende väljaarendamise keskus. (lk 126)

* [Karl] Fritsch oli tulnud mõttele kasutada mahalaskmise asemel mürki[[mürk]]i, mida oli Auschwitzi varutud fumigatsiooniks, ning ta oli püüdnud kindlaks määrata õiget surmavat annust. Aga kui [[mürkgaas|gaasiga]] tapmine oli kord juba aset leidnud, hakkas [[Rudolf Höß|Höss]] selles nägema lahendust juudiprobleemile. Detsembris [1941] tapeti [[Zyklon B]]-ga uus rühm nõukogude vange Auschwitzi krematooriumi surnukambris. Höss vaatas laibad üle ja kuulas laagriarstide seletusi. Talle kinnitati, et ohvrite [[lämbumine|lämbumisele]] ei eelnenud suuri piinu[[piin]]u. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretu ja säästab tema mehed suurest psühholoogilisest koormast. (lk 129)

* Himmler külastas laagrit [Birkenaus] 17.-18. juunil 1942. Ta vaatas ühte gaasiga tapmist pealt. Arvatavasti just siis tegi ta märkuse, et kindralkubermangu laagrid on üle-euroopalise lõpplahenduse läbiviimiseks ebapiisavad. Ta ütles Hössile, et Eichmanni inimsaadetised suurenevad iga kuuga ja et töövõimetud juudid tuleb armutult hävitada, nagu ka kõik [[mustlased]]. (lk 129)

* Riik, kus holokaust on saavutanud kõige tähtsama koha avalikes aruteludes ja koguni rahvuslikus [[identiteet|identiteedis]], ei ole paradoksaalsel moel mitte [[Saksamaa]] või [[Iisrael]], vaid hoopis [[Ameerika Ühendriigid]]. Sotsioloogiliste küsitluste kohaselt teavad ameerika koolilapsed holokaustist rohkem kui [[Pearl HarboristHarbor]]ist või [[Vietnami sõda|Vietnami sõjast]]. Hetkel õpetatakse holokausti 317 Ameerika ülikoolis, ühtekokku loetakse 490 kursust. Iga suurem Ameerika linn uhkustab oma holokaustimonumendi või isegi -muuseumiga. (lk 113)

* Need umbes 100 000 holokausti üle elanud juuti [Ameerika juudi kogukond] tahtsid ja püüdsid oma kohutavat kogemust jagada, kuid puudu oli neil just kuulajatest! Sõjajärgsetel aastatel polnud keegi ellujäänute lugudest eriti huvitatud. See oli optimismiaeg[[optimism]]iaeg, kusjuures uutel juudi emigrantidel soovitati tungivalt pöörata minevikule[[minevik]]ule selg ning alustada Ameerikas uut elu. Ega enamik uustulnukatest muud ei ihalenudki. Poliitilisel areenil aga asendus samal ajal Teise maailmasõja võidueufooriavõidu[[eufooria]] [[Külm sõda|külma sõja]] reaalsusega. Verivaenlasest muutus Saksamaa üleöö kommunismivastase rinde eelpostiks Euroopas. Juutide hiljutised kannatused olid taktikalistel kaalutlustel unustatud. (lk 114, refereerib [[Peter NоviсkiNоviсk]]i teost "Holocaust in American Life", Boston, 1999; raamatu briti väljaande pealkiri on "The Holocaust and Collective Memory: The American Experience")

* 1970. aastateks polnud antisemitismist[[antisemitism]]ist enam suurt kuulda, kogu juudi kogemus Ameerikas oli üks suur ''success story'', kuid... Saanud täieõiguslikeks ameeriklasteks, hakkasid paljud juudid oma pärandit unustama. Segaabielude[[Segaabielu]]de protsent kasvas 40ni, sünagoogide[[sünagoog]]ide külastatavus langes. Judaismist ja/või ühisrindest antisemitismi vastu ei piisanud enam juutide ühendamiseks. Selleks uueks ühendavaks teguriks saigi holokaust. Novicki järgi on tegu puhtal kujul turumajandusliku[[turumajandus]]liku nähtusega, kus nõudlusele järgneb pakkumine. Holokaustist ei ole saanud mitte ainult Ameerika juutide [[tsiviilreligioon]], vaid neil on õnnestunud ka teisi oma usku pöörata! (lk 115)

* Esimest korda sai laiem Ameerika avalikkus natsliku genotsiidi õudustele kaasa elada 1978. aastal, mil kohalik televisioon näitas "Holokausti"-nimelist [[telesari|telesarja]]. Saatel oli [[elektrišokk|elektrišoki]] efekt. Ühtekokku vaatas seda telesarja üle 100 miljoni inimese. Nagu Novick täheldab, jõudis holokaust Ameerika kodudesse läbi massikultuuri[[massikultuur]]i. Teataval määral aitas sellele kaasa ka juutide osatähtsus Hollywoodis[[Hollywood]]is, mille kõige eredamaks näiteks on 1993. aastal linastunud [[Steven SpielbergiSpielberg]]i film "[[Schindleri nimekiri]]". 1993. aasta saigi holokausti üleüldise [[teadvustamine|teadvustamise]] apoteoosiks[[apoteoos]]iks: Spielbergi suurteosele sekundeeris suurejoonelise Holokausti Memoriaalmuuseumi avamine Washingtonis[[Washington]]is. (lk 116)

* Nii olid näiteks [[Anne FrankiFrank]]i päeviku esikväljaandest välja jäetud kõik viited Anne juutlusele. Rõhk oli asetatud universaalsetele väärtustele, mida see Amsterdami[[Amsterdam]]i tüdruk väidetavasti esindas. Euroopas on Anne Franki päevik tõesti kuulsaks saanud alles pärast [[Broadway]] lavastust 1955. aastal. Siis "avastasid" ta ka Ameerika juudid, kes sestpeale peale hakkasid rõhutama ennekõike Anne "juudilikkust". Kuna aga Anne põlvnes tegelikult tugevasti assimileerunud perekonnast, siis on mõned ortodokssed juudi tegelased teinud hiljuti ettepaneku Anne "juudi panteonist" hoopis välja heita! (lk 117, refereerib teost: [[Тim Соle]], "Selling the Holocaust: From Auschwitz to Schindler. How History is Bought, Packaged, and Sold. New York, 1999; (raamatu Ameerika väljaandja sundis autorit muutma raamatu algset pealkirja "Images of Shoah", mille all see oli avaldatud Inglismaal)

* [[Kraków]] on Poola turismikeskus. Alates 1990. aastate keskpaigast on linna külastajate hulgas rohkesti ka juutide ajaloo huvilisi. Ei külastata aga mitte kohta, kus asus juudi [[geto]], vaid linnaosa, kus Spielberg oma filmi [["Schindleri nimekiri"]] väntas. Teine paik, kuhu sooritatakse päevapikkusi retki, on loomulikult Auschwitz. Enamik neist, kes Poolasse tulevad, võtavad varem või hiljem ette ka palverännaku[[palverännak]]u Auschwitzi. 20. sajandi lõpul on see koht omandanud teatava sakraalse tähenduse, kirjutab Cole. [[Õudusturism]] on moes. Turistidele[[Turist]]idele ei näidata aga jällegi mitte tõelist surmalaagrit, vaid väljavõtet, mis koosneb kõigile tuntud väravast kirjaga Arbeit macht frei, krematooriumist ja... suveniiripoest. (lk 118)

* [Ewa:] Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu [[ema]] esimest korda Emski [[geto]]s, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke – enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha [[vabatahtlikkus|vabatahtlikult]], kuna veidi aega enne geto asutamist oli [[linn]]as aset leidnud kohutav juutide hukkamine – nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse. (lk 12)

* [Isaak Gantmani märkmed:] Juudiksolemine on ilma igasuguse kahtluseta laiem kui [[judaism]]. Kahekümnes sajand tunneb tervet plejaadi juudi soost õpetlasi – õpetlasi–[[ateist]]e, kuid gaasikambrisse viidi nad koos oma usklike rahvuskaaslastega. Järelikult osutus [[veri]] välismaailma silmis palju kaalukamaks [[argument|argumendiks]]. Ükskõik, kuidas ka juudid ise ennast ei määratleks, sisuliselt pannakse nad paika väljastpoolt – juut on see, keda mittejuudid juudiks peavad. Seetõttu ei tehtud ristitud juutidele üldisest normist hinnaalandust: nemadki olid määratud hävitamisele. (lk 20)

* Holokausti nägemine [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] keskse inim[[tragöödia]]na on omakorda pärssinud teiste sõjas massilisi kaotusi kandnud rahvaste kannatuste [[analüüs]]i. [[Nõukogude Liit|Nõukogude režiimi]] sõjaaegsete [[kuritegu]]de lahkamises [[juut]]ide vastu suunatud [[massimõrv]]aga võrreldavas inimsusevastaste kuritegude raamistikus kiputakse nägema katset [[natsid]]e tegevust relativiseerida ja [[rehabiliteerimine|rehabiliteeridagi]]. Ikka veel on Euroopa Teise maailmasõja ajalookirjutuses kombeks üks kuri korraga.