Redaktsioon: 23. jaanuar 2022, kell 20:30 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 388 muudatust →‎Proosa ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 23. jaanuar 2022, kell 22:54 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 042 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
80. rida: * Põhjuseks, miks ma otsustasin kirjutada "Suure reisi" – olen sellest korduvalt rääkinud –, oli too hispaania [[kommunist]], kellele kuulus [[salakorter\|põrandaalune korter]], kus [[Franco]] ajal ööbisid partei liikmed, kui neil oli vaja [[Madrid]]is peatuda. Õhtuti, kui koos tema ja ta naisega sõime, jutustas ta mulle oma elust [[Mauthausen]]is: laager oli üks raskemaid, hoolimata sellest et see polnud hävituslaager, vähemasti mitte tööstuslikuks hävitamiseks mõeldud. Kuid ta jutustas nii halvasti, et ma mõtlesin: "Kas teda kuulates suudaks keegi taibata, mis asi see laagrielu selline oli?" Ja siis hakkasingi kirjutama "Suurt reisi", mida ma varem polnud suutnud kirjutada, samas kui näiteks Primo Levi ja "Inimliigi" autor [[Robert Antelme]] kirjutasid kohe, et vabaks saada. (lk 206) * Gaasikambrid hävitati, pole ühtki ellujäänut, kes võiks neist rääkida. Nende reaalsuses pole mingit kahtlust: on olemas tehnilised dokumendid ja samuti Sonderkommando'des olnud meeste kaudsed tunnistused, kes juhtisid ohvreid ukseni või korjasid [[laip]]u kokku. Kuid see on läbi aegade ainus [[massimõrv]], mille puhul ei ole otseseid ellujäänuid ega tunnistajaid selle sõna ranges tähenduses. Too tõsiasi seletab, miks on tegemist [[tabu]]teemaga, oma olemuselt peaaegu religioosse tabuteemaga, mis sarnaneb [[jumal]]a kujutamise keeluga judaismis. (lk 206) * Pealegi, "Suure reisi" kirjutasin ma küll aastatel 1961—1962, kuid teatud mõttes 1945. aasta [[mälestus]]tes elades, ning minu mõttemaailm, emotsioonid ja poliitiline [[moraal]] kuulusid sellele noorele kommunistile, kes mitte ainult ei teadnud midagi Stalini laagritest, vaid oleks vihastanud juba üksnes mõttegi peale, et [[Nõukogude Liit\|Nõukogude Liidus]] võib laagreid olla, ja kes võis [[koonduslaager\|koonduslaagrites]] näha koguni [[kapitalism\|kapitalistliku]] [[ekspluateerimine\|ekspluateerimise]] äärmuslikku väljendusvormi! Kui raamat ilmus, siis ma teadsin, et ta on üdini tõene ja samas üdini vale. Mitte [[Buchenwald]]i elu suhtes, vaid poliitilise moraali seisukohast, sest see raamat on poolenisti halvatud: ma ei teadnud midagi mõlemapoolsest koonduslaagrite süsteemist, rääkimata [[Pol Poth]]ist, kes tuli hiljem. Seega tundsin vajadust kirjutada raamat, mis võtaks seda arvesse. (lk 209) * Siin puutumegi kokku inimkuju probleemiga moodsas kunstis. Kogu moodne [[avangard]], "degenereerunud" kunst, nagu ütlesid natsid, väldib inimkuju. Just [[totalitarism\|totalitaarsed]] süsteemid suruvad peale inimkuju selle idealiseeritud, [[aarialased\|aarialastest]] [[sportlane\|sportlaste]] ning [[sirp ja vasar\|sirpi ja vasarat]] taeva poole sirutavate [[kolhoosnik]]e [[antihumanism\|antihumanistlikus]] vormis – pole midagi antihumanistlikumat kui uue inimese idee -, nagu 1937. aasta Pariisi [[maailmanäitus]]e sümmeetrilised kujud. Frankismi "traditsiooniline" [[kunst]] (ametlikku kunsti tollel süsteemil polnud, sest tegemist oli [[diktatuur]]i, mitte totalitarismiga) oli [[realism\|realistlik]]. Franco vastaste kunstist aga inimene kaob: kommunist ja vabariiklase poeg Antonio Saura ning antifrankist Antoni Tapies taaselustavad 20aastastena nonfiguratiivse kunsti. ~~:[[Picasso]] kõnnib pidevalt noateral: lõpuni välja ta aina hävitas ja rekonstrueeris inimkuju, et seda siis jälle muuta ja moonutada... (lk 210)~~ * Sõjajärgse perioodi üks probleeme oli leida [[kuulaja]]id. Me tahtsime jutustada ja arvasime, et suudame seda teha, aga mitte keegi ei osanud kuulata. Ühes oma raamatus räägib Primo Levi (jälle tema!) [[tulevik]]ku ette kuulutanud painajast: ta tuli koju tagasi ja kõneles laagrielust oma [[pere]]le, kuid kuulajate nägudelt võis välja lugeda kahtlemist ja hämmingut. Lõpuks läksid kõik ära ning ta jäi üksi. Ja tõepoolest, kui ta kirjutas oma teose "Kui see on inimene", ei tahtnud ükski suurem Itaalia [[kirjastus]] seda avaldada. Ainult üks väikekirjastaja julges raamatu välja anda, aga seda ei ostetud. Sama lugu oli Robert Antelme'i "Inimliigiga": kui teos 1946. või 1947. aastal ilmus, oli see täielik [[fiasko]]. Ja [[David Rousset]]'ga, kel oli ometi küllaltki suur mõju, sest ta oli mitmekülgsem, poliitilisem kuju: tema põhjalik, tundeküllane ning laagrielu ja -ühiskonna kohta romaanivormis rikkalikult informatsiooni pakkuv raamat "Meie surmapäevad", mida peaks loetama kõigis [[ülikool]]ides, ei leidnud [[lugeja]]id. :Juute taheti veel vähem kuulata kui teisi. Kuid ka nemad ise tahtsid sageli vähem rääkida, sest nemad ei olnud "kõrgemast soost" vangid nagu [[vastupanuliikumine\|vastupanuliikumises]] osalejad. Sest neid oli saadetud laagrisse "mitte sellepärast, mida nad tegid, vaid sellepärast, kes nad olid". :Neid [[raamat]]uid hakati lugema ja kuulama alles viisteist aastat hiljem. Mõnede ütlust mööda terve põlvkonna jagu hiljem. Siis kui ühed suutsid juba kuulata ja teised, nagu mina, kirjutada. [[Ajalugu\|Ajaloo]] kummaliseks [[mõistatus]]eks on tõik, et see toimus samal ajal, kui ilmusid esimesed raamatud Gulagi kohta. (lk 211) ** [[Jorge Semprún]], "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud [[Indrek Koff]]. Vikerkaar 8/9 2001▼ * Ka Nõukogude Liidus küüditati inimesi laagritesse niihästi selle pärast, kes nad olid, kui ka selle pärast, mida nad olid teinud. Ent koonduslaagreid on õige mitut tüüpi: eks mõelnud tolle nähtuse välja ju [[inglased]] [[Buuri sõda\|Buuri sõja]] aegu? Natside laagrite ja [[Gulag]]i vahel on üks suur erinevus: fašistlikule süsteemile iseloomulikud gaasikamber ja krematoorium Venemaal puudusid. Küllap muutis [[arhailisus]], tehniline mahajäämus nõukogude vangilaagrid pisut inimlikumaks. [[Siber]]is ja [[Kaug-Põhi\|Kaug-Põhjas]] ei ole krematooriumi vaja, sest [[tundra]]s piisab laipadest vabanemiseks sellest, kui nad auku ajada. Kui keegi seal praegu kaevama asuks, võiks ta vahest leida kümneid tuhandeid säilinud surnukehi. (lk 212) ▲** [[Jorge Semprún]], "Kunstiga unustuse vastu", vestelnud Marie-Laure Delorme ja Guy Herzlich. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Vikerkaar 8/9 2001 * Tuli aga ette, et [[krematoorium]] oli tööga üle koormatud. Suremiste [[rütm]] on asi, mida on õige raske kooskõlastada krematooriumi läbilaskevõimega, olgu selle meeskond kui suur tahes. Niisugustel puhkudel töötas krematoorium täie tootlikkusega ja läbi paksu [[suits]]u keeriste käisid krematooriumi [[korsten\|korstnast]] välja kõrged rusked leegid. Suitsuga [[taevas]]se lendama, nii kõlas üks laagrites levinud kõnekäänd. Hoia end ''Scharführer''<nowiki>’</nowiki>i eest, ta on elajas; kui sa temaga vahele jääd, siis oled küps suitsuga taevasse [[lend]]ama. (lk 34) * Poola [[juudid]] pidid selle karmi [[talv]]e külmas reisima [[kuus]] päeva, [[kaheksa]] päeva, mõnikord [[kümme]] päeva. Söömata, muidugi mõista, ja joomata. Kui pärale jõuti, kui lükanduksed lahti tõmmati, ei liigutanud keegi. Laipade jäätanud mass, kõik need püstijalu surnud, püstijalu jäätanud Poola juudid tuli esmalt eest ära koristada — nad kukkusid laagrijaama perroonile nagu keeglinuiad - ja alles siis leiti mõned ellujäänud. Sest ellujäänuid oli ikkagi. Laagri [[värav]]a poole asus teele aeglane, vaaruv [[rongkäik]]. Mõned kukkusid maha ja ei tõusnudki enam, mõned tõusid, teised vedasid sõna tõsises mõttes endid laagri väravani. Ühel päeval leidsime ühest vagunist, kokkukleepunud laipade massi seest kolm juudi poisikest. Kõige vanem oli viieaastane. Saksa seltsimehed "laagrikaitse" komandost näppasid nad ära otse eseslaste nina alt. Nad elasid laagris ja nad tulid sealt ka välja — need kolm juudi orvukest, keda me leidsime laipade jäätanud massi seest. Ja niimoodi saangi ma järgmise aasta karmil talvel teada, kuidas nad juutidel reisida lasevad. (lk 96) * Kolme või nelja päeva pärast toovad ameeriklased siia karjakaupa Weimari elanikke — laagrit vaatama. Nad näitavad neile karantiinlaagri [[barakk]]e, mille haisu sees invaliidide suremine ikka veel edasi käib. Nad näitavad neile krematooriumi, näitavad blokki, kus eseslastest [[arst]]id kinnipeetavate kallal katseid sooritasid, nad näitavad neile proua Ilse Kochi inimnahast lambivarje, neid hurmavaid pärgamenteeritud lambivarje, millel on ilusasti näha [[tätoveering]]ute sinised jooned inimnahal. Kevadtualettides Weimari naised ja professori- ja vürtspoodnikuprillidega Weimari mehed hakkavad siis nutma ja halama, et nemad ei teadnud, et nemad ei ole selle eest vastutavad. Pean ütlema, et see vaatemäng ajas mul südame läikima: ma läksin minema, et end kuskile üksildasse nurka peita, ma põgenesin ja surusin [[puu]]de kevadkohina all näo kevadise [[rohi\|rohu]] sisse. (lk 137) ** [[Jorge Semprún]], "Suur reis". Tõlkinud Enn Sarv. [[LR]] 32-35, 1965 * Lõpplahendus ei pidanud tähendama juutide pikaaegset [[barakk]]ides hoidmist ning nende [[tööjõud\|tööjõu]] kasutamist tööstusplaanide elluviimisel. See tähendas hoopis kiirmõrvamise vahendeid ja efektiivseid meetodeid laipadest vabanemiseks. Selliseid seadeldisi ei saanud luua otsekohe. Kuid Auschwitzist sai nende väljaarendamise keskus. (lk 126)

Holokaust: erinevus redaktsioonide vahel