Santa Montefiore: erinevus redaktsioonide vahel

* Kaks kriimu näo ja kärnas põlvedega väikest poissi jõudsid roostes värava juurde mööda vaevu märgatavat rada, mis keeras peateest kõrvale ja lõikas kaarega läbi metsa. Värava taga puude vahel oli unustusse vajunud varemeis mahapõlenud Deverilli [[loss]], mis oli kunagi olnud ühe suursugusema angloiiri perekonna kodu ja lan­genud kolme aasta eest tuleroaks. Maavaldust ümbritsev kivimüür oli mahajäetuse, metsa apluse ja karmide talvetuulte tõttu kohati kokku langenud. Sammal levis takistam atult, umbrohi laiutas kõikjal, müüril kasvas juuksetuttidena rohi ja luuderohi sirutas oma lehi­sed sõrmed üle kivide, neelates terveid müürijuppe, nii et neist ei jäänud suurt m idagimidagi näha. Poisid ei lasknud ennast segada suurest sildist, mis ähvardas sissetungijaid kohtuga, ega hämarast porisest sissesõiduteest, mis oli täis sinna igal sügisel kuhjuvaid kõdunevaid lehti ja oksi. Tabalukk kolksatas vastu ketti, kui poisid värava paokile lükkasid ja sealt sisse lipsasid. (lk 7, romaani algus)

* Poistel oli liiga palju tegemist, et tajuda kurbust[[kurbus]]t, mis hõljus selle paiga kohal, või kuulda mineviku nukrat kaja. Nad olid liiga noored, et teada midagi nostalgiast või melanhoolsest tundest, mida tekitab surelikkuse tajumine. Siin pesitsevad vaimud[[vaim]]ud, kes leinasid kodu kaotust ja oma üürikest elu, olid kui üle vee puhuv tuul. Poisid kuulsid tühjade aknaavade ägamist, vilistamist allesjäänud korstnates ja tundsid üks­ nes elevusevärinaid, sest jubedus ainult suurendas nende lõbu, mitte ei vähendanud seda. Poiste poolest oleksid need vaimud võinud sama hästi ka olemata olla, nemad ei pööranud vaimudele mingit tähelepanu. (lk 8)

* Sajandivahetusel oli lossi juures olnud müüriga [[aed]], kus kasvas rik­kalikult igasuguseid puu- ja köögivilju, et toita Deverilli perekonda ja nende teenijaid. Oli olnud roosiaed, puukool ja labürint, kuhu Deverilli lapsed pidevalt ennast ja teisi jugapuuhekkide vahele ära kaotasid. Olid olnud ka peened klaasmajad, kus orhideede ja viigipuude seas kasva­ sid tomatid, nurmenukud peegeldasid suvepäikest metsalilleaias, kus lossidaamid pidasid piknikuid ning veetsid pärastlõunaid naerdes ja <!--//-->lobisedes. Kunagi meenutasid need aiad paradiisi[[paradiis]]i, kuid praegu levita­sid kõdulõhna. Nende kohal hõljus päikesepaistest hoolimata vari ja järk-järgult pigistas [[kassitapp]] neist elumahlad välja. Lossi kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järel, välja arvatud omamoodi metsik suur­sugusus, mille muutis veel köitvamaks koha traagiline saatus. (lk 8-9)

* Kitty Deverill oli [[üheksa]]-aastane. Teiste laste jaoks, kes olid sündinud muudel kuupäevadel, ei olnud üheksaseks saamine kuigi tähtis. Aga Kittyle, kes oli sündinud üheksanda kuu üheksandal päeval aastal 1900, oli üheksa-aastaseks saamine olnud tõepoolest väga oluline. Neid mõt­teid ei pannud lapsele pähe mitte tema ema, kaunis ja ennast imetlev Maud - Maudi Kitty ei huvitanud. Tal oli veel kaks tütart, kes hakkasid varsti täiskasvanuks saama, ja tema silmatera, kullakallis poeg Etonis. Viie aasta jooksul, mis jäid Harry ja Kitty sünni vahele, oli Maudil olnud kolm nurisünnitust[[nurisünnitus]]t, mis olid tingitud ägedast ratsutamisest Ballinakelly ümbruse mägedes - Maud ei lasknud mingil ebamugaval rasedusel oma lõbu rikkuda. Aga ükskõik kui palju ta tookord hulljulgelt ringi galopeeris, see ei vabastanud teda neljandast lapsest, kes vastu ootusi oli nõrk ja piiksuv punaste juuste ja läbipaistva nahaga tüdruk, pigem kidur kassipoeg kui inimlaps. Maud oli vastikustundega pea kõrvale pööranud ja keeldunud teda omaks võtmast. Õigupoolest oli ta lapse lausa ära tõuganud, keeldunud sõpru vastu võtmast, jätkanud ratsuta­mist ja käinud jahil, nagu poleks ta üldse sünnitanudki. Naisele, kes oli omaenda ilust niivõrd vaimustatud, oli inetu laps lausa teotus. Ei, Maud poleks küll kunagi pannud Kittyle pähe mõtet, et ta on mingil moel eriline või tähtis.

:Hoopis Kitty isapoolne [[vanaema]] Adeline, leedi Deverill, rääkis talle, et aasta 1900 oli paljutõotav ja et Kitty sünnikuupäev oli samuti tähele­panuväärne, sest selles oli nii mitu üheksat. Kui Kitty istus vanaema juures tema privaatses elutoas esimesel korrusel, ühes vähestest tubadest, mis oli alati soe, tuletas Adeline Kittyle meelde, et ta on Marsi[[Marss|Mars]]i laps. See tähendas, et tema elu määravad konfliktid - neid näitasid proovile panevad kaardid, mille oli talle kätte jaganud jumal, kes ju muidugi teadis, et Kitty saab tänu oma julgusele ja tarkusele raskustega hakkama. (lk 13)

* Adeline Deverill teadis asju. Asju, mille peale Kitty vanaisa pööritas silmi ja mida ta nimetas plämaks, asju, mida isa leebelt narritas, ja asju, mis Kitty emale suurt muret tekitasid. Maud Deverillile jutud vaimudest, kiviringidest[[kiviring]]idest ja needustest[[needus]]test eriti ei meeldinud ning ta andis Kitty šotlannast [[guvernant|guvernandile]] preili Grieve'ile korralduse last karistada, kui too peaks tegelema sellega, mis Maudi meelest oli jube talupoegade [[ebausk]]. Kokku pigistatud huulte ja nappide vokaalidega[[vokaal]]idega preili Grieve oli vägagi rahul, kui sai Kittyle ratsapiitsaga vastu peopesi lüüa. Seetõttu oli tüdruk õppinud salatsema. Ta oli kasvanud kavalaks nagu rebane ja andis oma huvile järele ainult vanaema seltsis tolle väikeses soojas toas, kus lõhnas turbatule ja sirelite järele. (lk 14)

* Tänu oma ebatavalisele ellusuhtumisele pigistas Adeline hea meelega silma kinni, kui tüdrukud koos mängisid. Ta armastas oma kummalist väikest lapselast, kes oli nii väga tema moodi. Kittys leidis ta endale liitlase perekonnas, kus irvitati haldjate mainimise peale ja hakati väri­sema, kui juttu oli kummitustest[[kummitus]]test, kuigi nad kummitusi väidetavalt ei uskunud. Adeline oli veendunud, et hinged asuvad füüsilises kehas selleks, et elada maa peal ja omandada arenguks olulisi õppetunde. Seega oli inimese positsioon ja jõukus kõigest kostüüm, mida on tar­vis mängitava rolli jaoks, see ei peegelda kuidagi tema väärtuslikkust hingena. Adeline'i meelest oli hulgus sama väärtuslik kui kuningas ja seega suhtus ta kõigisse ühesuguse lugupidamisega. Mis selles halba on, kui Kitty ja Bridie naudivad teineteise seltskonda, küsis ta endalt. Kitty õed olid temaga mängimiseks liiga palju vanemad ja inglise nõbu Celia käis külas ainult suviti, seega oli vaene laps sõpradeta ja üksildane. Kui poleks olnud Bridiet, varitsenuks Kittyt oht haldjate või mäekollidega[[mäekoll]]idega jalga lasta ja ta oleks olnud perele alatiseks kadunud. (lk 15)

* [Kitty:] "Minu esiisa Barton Deverill toetas Inglismaa kuningat Charles Esimest. Kui Charlesi sõjavägi sai Cromwelli käest lüüa, põgenes Barton Deverill koos kuningaga Prantsusmaale. Kui kuningas Charles Teist krooniti, andis ta Barton Deverillile lojaalsuse eest tiitli ja need maad, kuhu ta sai lossi ehitada. Siit ka perekonna deviis: "Deverilli loss on tema kuningriik." Häda oli selles, et maa ei kuulunud kuningale, see oli O'Learyde oma. Niisiis, kui O'Learyd sunniti lahkuma, siis vana Maggie O'Leary, kes oli [[nõid]]..."

:Kitty oli väga tõsine. "Oli küll. Tal olid [[katel]] ja [[must kass]], kes võis inimese oma suurte roheliste silmade pilguga kiviks muuta."

:"Maggie O'Leary oli nõid ja kõik teadsid seda. Ta pani Barton Deverillile needuse[[needus]]e peale."

* Tüdrukute erinevus ei tulnud ainult nende riietusest, vaid ka sellest, kuidas nad maailma vaatasid. Kittyl oli privilegeeritud ja eesõigustatud lapse kindel ja uhke vaade, samas kui Bridiel oli alatasa näljase heidiku metsik pilk, aga ometi elas Kittys mingi vajadus, mis ületas nendevahelise erinevuse. Kui poleks olnud vanavanemate armastavat seltskonda ja heldet tähele­ panu, mida talle aeg-ajalt jagas isa, kui ta just jahil või ratsavõistlustel ei olnud, oleks Kitty olnud pidevas armastusenäljas. See [[igatsus]] andiski tasakaalu[[tasakaal]]u tüdrukute sõprusele[[sõprus]]ele, sest Kitty vajas Bridiet just sama palju kui Bridie teda. (lk 18)

:Kitty oli silmanähtavalt pettunud. Tema vaatas otsa mehele, kes kulmu kortsutades tugitoolis[[tugitool]]is istus, jalad pingile toetatud, käed üle suure kõhu ristis, ja imestas, kuidas on võimalik, et tema näeb nii selgelt kedagi, keda Bridie ei näe. "Aga ta on ju otse sinu nina all. See on minu sõber Bridie," ütles Kitty Barton Deverillile. "Ta ei näe sind."

:Barton vangutas pead ja pööritas silmi. See ei üllatanud teda. Ta oU olnud tornis kinni üle kahesaja aasta ja kogu selle aja jooksul olid teda näinud väga vähesed - ja enamasti tahtmatult. Algul oli [[vaim]] olla olnud päris lõbus, aga nüüd oli ta juba tüdinud jälgimast, kuidas aina uued Deverillide põlvkonnad tulid ja läksid, ning veel enam häirisid teda need, kes jäid nagu tema ise lossi vaimuna kinni. Ta ei igatse­ nud seltsi, aga nüüd hõljus koridorides ringi juba liiga palju raevunud lord Deverille ning neid polnud kuigi lihtne vältida. See torn oli ainus koht, kus ta pääses nendest ja nende raevust avastuse[[avastus]]e üle, et Barton <!--//-->Deverilli needmine polegi lihtsalt perekonnalegend, vaid vääramatu tõde. [[Tagantjäreletarkus|Tagantjärele tarkusegatarkus]]ega oleksid nad rõõmuga abiellunud mõne O'Learyga ning kindlustanud endale seega vaba hinge igavese puhkuse paradiisis. Aga nüüd oli selleks liiga hilja. Nad olid kinni jäänud ega saanud sinna mitte midagi parata, välja arvatud temaga kurjustada, et ta oli üldse O'Learyde maadele selle lossi ehitanud.

:"Ta läks ära," ütles tüdruk ja tema Õladõlad vajusid löödult longu.

:"Ma ei tea. Ta [[ärritus|ärritub]] üsna kergesti, aga eks ma ise ärrituksin ka, kui oleksin maailmade vahel kinni." (lk 19-20)

* Kitty leidis tavalistes tviidpükstes ja pintsakus [[vanaisa]] tema garde­roobist akna alt, kus ta vintpüssiga[[vintpüss]]iga välja aeda sihtis. Ta tulistas lustlikult veel ühe korra. Lask hääbus muruplatsi kohal kogunevasse niiskesse talvisesse uttu. "Neetud paavstimeelsed!" möirgas ta. "Küll ma teid õpetan minu maa peale tungima! Tehke nüüd, et te kaote, enne kui ma korralikult sihin ja teid enneaegu hauda saadan!"

:Kitty vaatas vanaisa õudusega. Näha, kuidas Hubert Deverill kato­liiklasi tulistab, polnud mingi üllatus. Vanaisal oli sageli kokkupõrkeid salaküttide[[salakütt]]ide ja jäätmekogujatega, kes mõisa maadel ringi hiilisid ja mets­loomi jahtisid, ning Kitty oli piisavalt raamatukogu ukse taga kuulatanud ja teadis täpselt, mida ta neist arvab. Tüdruk ei saanud küll aru, kuidas võis vanaisa vihata kedagi ainult seepärast, et too on [[katoliiklane]] - kõik Kitty sõbrad olid Iiri katoliiklased. (lk 22)

:"Kui sa vihjad Barton Deverilli needmisele, siis sinu guvemantguvernant peaks õpetama sulle õiget ajalugu, mitte rahvaluulet[[rahvaluule]]t."

* "Häda on selles, et sa veedad liiga palju aega oma väljamõeldistes. Need väljamõeldised on üks ohtlik koht. [[Guvernant]] peaks sulle rohkem tegevust leidma."

* Adeline lubas Kittyl aias abiks olla. Kuigi neil oli rohkesti aednikke, rabas Adeline tundide kaupa kaarja katusega kasvuhoonetes[[kasvuhoone]]tes. Nende klaasehitiste soojas mullalõhnalises õhus kas­vatas ta nelke, viinamarju ja virsikuid ning hellitas laia valikut pikkade ladinakeelsete nimedega potililli[[potilill]]i. Ta kasvatas taimi ja lilli ravieesmärgil ning võttis vaevaks oma teadmisi lapselapsele edasi anda. [[Kadakas]] aitab reumatoidartriidi, [[aniis]] köha ja seedehäirete, [[petersell]] tursete, punane [[ristik]] haavandite ja [[viirpuu]] südamehädade vastu. Adeline'i lemmikud olid pingeid leevendav [[kanep]] ja maksa raviv piimohakaspiim[[ohakas]]. (lk 24)

:"Neetud küülikud[[küülik]]ud," vastas Hubert, vajus tugitooli kaminas lõbusalt lõkendava turbatule kõrval ja varjus The Irish Timesi taha.

:"Proua Doyle on parem [[kokk]]," ütles Kitty, kujutledes proua Gibbonsi rasvast liha ja vesist kapsast.

:"See on sellepärast nii, et ma õpetasin talle, et [[toit]] ei pea ainult kõhtu täitma, see peab ka hästi maitsema[[maitse]]ma. Sa oleksid üllatunud, kui kuuleksid, et väga paljud inimesed söövad ainult selleks, et kõhtu täita, mitte et toitu nautida. Ütlen su mammale, et ta saadaks koka siia õppima. Proua Doyle'il oleks kindlasti hea meel."

* "Aga Dublinis[[Dublin]]is korraldatakse kindlasti ju ka hooaeg?"

:"Ei, mina olen [[iirlane]], vanaema. Inglismaast[[Inglismaa]]st ei hooli ma üldse."

:"Ma ei usu, et seal on niisama ilus kui Iirimaal[[Iirimaa]]l."

* "Kas käed on pestud?" Kitty näitas kuulekalt peopesad guvernandile ette, aga too kirtsutas pahakspanevalt nina. "Ei tundu olevat. Mine ja pese kohe ära. Minu meelest ei ole Õigeõige, kui noor daam jookseb ringi nagu hulkuv koer. Ma räägin sellest sinu emaga. Võib-olla klaveritunnid distsiplineeriksid sind ja hoiaksid pahandustest eemal."

:"Veel hullem on, kui Victoria viiulit[[viiul]]it mängib. Nagu terve kägistatud kasside koor. Mulle meeldiks laulda." (lk 29)

:"Ikka parem kui [[üksindus]]."

:"Ma ei taha mingit abikaasat[[abikaasa]]t," vaidles Kitty kahvliga lihatükki suhu pistes. Liha oli seest külm.

:"Kas guvernandid üldse tohivad [[abiellumine|abielluda]]?" jätkas Kitty, ta teadis vastust, aga nautis preili Grieve'i piinatud pilku.

:"Need on Tiziani[[Tizian]]i tooni, mitte punased," pomises Kitty hulljulgelt.

* Bertie oli tagasi tulnud varasel õhtul, nagu tal kombeks oli, lõhnates hobuste ja higi järele. Ta oli leedi Rowan-Hamptonit soojalt tervitanud, aga Maud ei lasknud ennast nende näilisest aupaklikkusest lollitada. Ta oli sageli mehe krael oma sõbranna lõhnaõli tundnud ja märganud ulakaid pilke, mida nad teineteisele heitsid, kui arvasid, et neid ei jälgita. Võiks küsida, miks oli Maud nii lähedases suhtes oma abikaasa [[armu­kesegake]]sega? Sest ta uskus, võib-olla küll ekslikult, et [[sõbrad]] tuleb hoida enda lähedal, aga [[vaenlased]] veel lähemal. Nii oligi see Grace'i, tema ohtlikema vaenlasega, keda polnud lihtsalt võimalik veel lähemale tuua. (lk 32)

* "Kui ma pean jälle [[kirikuõpetaja]] kõrval istuma, siis ma lasen ennast maha," turtsus Maud ja tema erepunased huuled näisid pimeduses mustad.

* Maud oli kaunis, kuigi karmiilmeline naine. Teda oli õnnistatud kõr­gete põsesarnade, sümmeetrilise südamekujulise näo, suurte kahvatusiniste silmade ja kena sirge ninaga. Tal olid täidlased huuled ning tema blondid juuksed olid paksud ja läikivad, üles pandud nii, et lokid ja lained olid täpselt seal, kus peab. Maudi nahk oli piimjasvalge, käed ja jalad väikesed. Õigupoolest oli ta nagu meeldiv marmorkuju, mille on tahunud heasoovlik looja, aga siiski oli ta külm ja karm, ilma igasuguse meelelisuseta[[meelelisus]]eta. Ainus omadus, mis andis talle kröömikese iseloomu[[iseloom]]u, oli võimetus näha oma ninaotsast kaugemale. (lk 33)

:"Mamma ja papa ei hooli sellistest asjadest,”" vastas Hubert haigutades.

:"Aga peaksid. [[Tsivilisatsioon]] eeldab teatud taset. See maa vajuks metslusse, kui meietaolised inimesed ei hoiaks taset üleval." (lk 37)

* "Täielik ebaõnn, kui sul on punased juuksed," lisas Elspeth. "Kala­mehed pöörduvad koju tagasi, kui näevad kalale minnes [[punapea|punapäist]] naist. Clodagh ütles," teatas ühele toatüdrukule viidates. (lk 40)

* Kitty märkas oma suureks heameeleks, et tema kõrvale on sattunud sooja mantlisse ja karusnahksesse sõbasse mähku­ nud leedi Rowan-Hampton. Naise abikaasa, tüse punetava näoga söör Ronald pidi istuma vahekäigu ääres, et pääseks välja kirjakohta ette lugema. "Mu kallis Kitty," sosistas leedi Rowan-Hampton rõõmsalt ja asetas palveraamatu enda ette istme seljatoe servale. "Ma pole sind nii kaua näinud. No vaata, kui ilusaks tüdrukuks sa oled kasvanud! Peab ütlema, et sa oled pärinud oma vanaema hea välimuse. Tead, kui ta oli noor, rääkis tema ilust terve Dublin. Nii, kuidas me nüüd selle teenis­tuse üle elame? Ma tean, me mängime ühte mängu[[mäng]]u. Mõtle loomi[[loom]]i, kes sarnaneksid iga su pereliikmega ja loomulikult reverend Dauntiga - teda ei tohi me küll unustada. Kui sina oleksid loom, Kitty, oleksid sa..." Leedi Rowan-Hampton tõmbas oma soojad pruunid silmad pilukile ja Kitty jäi ainiti vahtima tema täidlasevõitu roosasid põski, pehmet puuderjat nahka ja täidlast väljendusrikast suud. Ta mõtles, et kui ini­mesed oleksid [[koogid]], oleks leedi Rowan-Hampton kindlasti mahlane Victoria [[keeks]], ema aga kuiv ja kibe õlleköökõllekook. "Loomulikult, kullake, oleksid sa rebane!" jätkas leedi Rowan-Hampton. "Sa oleksid väga kaval ja võluv väike [[rebane]]." (lk 42)

* Söör Ronald luges esimese kirjakoha. Tema kõmisev hääl kajas sein­telt vastu, kui ta heitis iga silbi koguduse ette nagu granaate loopiv kolonel. Järgmise luges Victoria - vaikselt ja pisut liiga kiiresti, ning ta neelas lauselõppe, nii et mõte läks peaaegu täiesti kaduma. Kui reverend Daunt ennast jutluseks valmis seadis, sosistas leedi Rowan-Hampton Kittyle kõrva: "[[Morsk]]." Kitty surus maha naeruturtsatuse, sest oli ise just samast loomast mõelnud, kui söör Ronald oma kirjakohta luges. (lk 43)

:"[[Lõvi]]," vastas Kitty.

:"Valge [[nirk]]."

:Leedi Rowan-Hampton kõhkles ja punastas. "Tegelikult mitte. Minu meelest on ta rohkem nagu ilus lumeleopard." Kitty kirtsutas nina ja mõt­les kuivast õlleköögist. "Aga su õed?" uuris leedi Rowan-Hampton edasi. <!--//-->"Väikesed nirgid," sõnas Kitty laia naeratusega.

:"Oh heldeke, milline nirkjas seltskond," ütles leedi Rowan-Hampton ja naeratas samuti." "Ma arvan, et peaksime selle mängu ainult meie teada jätma, eks, Kitty?" Kitty noogutas ja vaatas, kuidas nirgid tõusid ja mööda vahekäiku reas ukse poole hakkasid minema. (lk 43-44)

* Iirimaa inglaste [[kogukond]] oli nii väike, et nad olid tund­nud üksteist juba mitmeid põlvkondi ning klammerdusid lohutust ja turvalisust otsides üksteise külge. Nad käisid koos jahil, kohtu­sid võiduajamistel ning lõpututel jahiballidel ja pidulikel õhtusööki­del. Neid ühendas armastus spordi ja meelelahutuse vastu, lojaalsus kuningavõimule, ettevaatlik austus iirlaste vastu ja alateadlik otsustavus muutuvas maailmas vastu pidada, justkui nende [[allakäik]] inimestena polekski paratamatu. (lk 44)

* Kitty armastas [[ratsutamine|ratsutada]]. Ta jumaldas metsikuid karme mäenõlvu, pea kohal hõljuvaid röövlinde, vulisevaid ojasid ja lainetavat merd. Teda huvitas maailm, mis jäi väljapoole tema enda isoleeritud elu, ja talle meeldis üle kõige kodust jalga lasta, kui vähegi võimalust oli. (lk 45)

:"Loomulikult," vastas Kitty tõsiselt. "Me [[libahunt|muundume huntideks]] ja ulume."

:Bertie silmitses tütart jahmunult. Kitty vaatas isale hulk aega oma rahutuks tegevate hallide silmadega otsa, siis ilmus tüdruku näole lai naeratus ja Bertie taipas kergendust tundes, et Kitty teeb nalja. "On sul alles [[huumorimeel]] kaheksa-aastase kohta."

:Isa naeratas. "Temast sa juba tead. Loomulikult pead sa teadma oma eelkäijate kohta, aga sa peaksid teadma ka Iiri rahvuslaste [[vabadusvõitlu­ sests]]est, Kitty. Iirlased ei taha, et britid neid valitseksid. Nad tahavad ise ennast valitseda."

:"Ma tean seda," ütles Kitty, meenutades, mida Bridie oli rääkinud. "Neile ei meeldi, et kogu võim on brittide käes ja et [[maksud]] on nii kõrged."

* "Nii, mida te vanaemaga siis siin teete?" Bertie osutas ratsapiitsaga kivi­ mürakate poole.

:"See oli iidne paganate pühapaik," lausus Kitty enesekindlalt. "Iga [[kivi]] on inimene, kelle needus on päeva ajaks kiviks muutnud. Kui päike loojub, ärkavad nad ellu."

:"Väga huvitav," ütles Bertie, kes ei tundnud maagia vastu vähimatki huvi. Tema mõtted läksid džinnipudelile[[džinn]]ipudelile ja leegitsevale kaminatulele, mis teda kodus ootasid.

* Bridie teadis juba kaua aega vabadusvõitlusest ja vimmast brittide vastu. Ta oli kuulnud jutte sellest hõljumas üles põrandalaudade vahelt koos porteri- ja tubakalõhnaga, kui ta hakkas magama jääma, samal ajal kui isa arutas sõpradega asja hilise ööni ja nende hääled paisu­sid kontrollimatult, kui nad jõid ja kaarte mängisid. Bridie oli näinud Michaeli voodi alla peidetud [[Sinn FéiniFéin]]i ajalehti ja püüdis neid lugeda. Bridie isa Tomas Doyle oli kainest peast arukas mees. Ta võis väita, et lord Deverill on erinevalt paljudest teistest heatahtlik peremees, Sean ja proua Doyle olid lossis tööl ja nendesse suhtuti lahkelt. Kas polnud siis tõsi, et suure [[näljahäda]] ajal oli eelmine leedi Deverill pannud ühes heinaküünis käima [[supiköök|supiköögi]] ja päästnud palju inimesi näljasurmast? Oli hästi teada, et mitte ükski Deverillide rentnikest ei surnud näljahäda ajal nälga ega sõitnud puusärklaevaga Ameerikasse, jumal tänatud. Aga Bridie vanim vend Michael, kes oli juba peaaegu üheksateist ja töötas <!--//-->koos isaga põllul, tahtis, et briti [[protestandid]] kaoksid, kes nad ka poleks ja kui head nad oma rentnike vastu ka poleks. See oli põhimõtte ja au küsimus: Iirimaa peab kuuluma iirlastele, väitis ta kirglikult, ja britid mingu tagasi Inglismaale, kus on nende koht. "[[Eesõigus]] osta meie maad? Mis eesõigus see niisugune on - osta tagasi maad, mille nad ise on varastanud?" kurjustas ta, pikad mustad juuksed laubale langemas, ja tagus rusikaga vastu lauda. "Nad on varastanud rohkem kui ainult maa. Nad on varastanud meie kultuuri, ajaloo, keele ja eluviisi." Bridie kuulis, kuidas nende hääled valjenevad, kui nad püüavad üksteist veenda, ja ta tundis muret Kitty ja nende salajase sõpruse pärast, mida ta kalliks pidas. Ta lootis, et kui Ballinakellys peaks kunagi rahutusi olema, ei saa ükski Deverill mässajate käe läbi kannatada, sest kõik teavad, kui helded ja lahked nad kohalike vastu on. (lk 50-51)

* Bridie oli pettunud, et Kitty polnud täna teda vaatama tulnud. Tavaliselt leidis ta Kitty istumas lossimaid ümbritseval müüril, nad jooksid koos minema ja mängisid kohalike lastega ''pikki''<nowiki>'</nowiki>t. Kitty nime­tas seda keksuks[[keks]]uks, aga mängis ikka samamoodi. (lk 51)

* Kitty oli vapper ja kartmatu, teda huvitasid loomad[[loom]]ad, olendid, keda Jack neile näitas, aga Bridie kartis putukaid ja karvaseid röövikuid ja teda tuli vahel kaasa meelitada. Jack naeris tema hirmu üle ja ütles: "Kõik loomad, isegi haisvad [[rotid]], on toredad, kui sa vaatad elu nende mätta otsast. Neil kõigil on jumala antud õigus siin maa peal olla." Jack jutustas tüdrukutele elust roti vaatevinklist ja Bridie püüdis kõigest hingest mõista. (lk 52)

* Pärast palveid saabusid nagu alati naabrid, kaasas viiulid, ja vana Badger Hanratty salaviskigasala[[viski]]ga, mis oli maskeeritud heinaküünis kartu­litest aetud ja üllatavalt hea kvaliteediga. Peagi löödi laul lahti. Bridiele meeldis petipiima juues istuda, kuulata rahvalaule[[rahvalaul]]e ja vaadata, kuidas tundelistel vanadel meestel nostalgitsedes pisarad silma tulid. Mõnikord tantsiti[[tants]]iti "Ennise piiramist" ja ema hüüdis: "Laske käia, poisid, kaks ringi ümber köögi, aga hoidke jumala pärast, et te puhveti otsa ei põrka!" Vahel haaras isa ema kaasa ja nad tantsisid jalgade trampimise javastuja vastu lauda tagumise saatel muudkui ringi ja ringi, kuni proua Doyle'i nägu õhetas heameelest ja ta nägi välja nagu noor tüdruk, kellega kurameerib ülearu innukas kosilane. (lk 53)

* Bridie isa oli tahumatu karedate mustade juuste ja suure musta habemepuhmaga mees, Bridie polnud kindel, kas ta tunneks isa üldse äragi, kui too ühel päeval puhtaks aetud lõuaga koju tuleks. Isa oli lühike, aga tugev nagu härg ja häda sellele, kes julges temaga kaklema hakata. Ta oli võitjana välja tulnud paljudest kõrtsikaklustest ja löönud nende käigus puruks mitmeid lõualuid ja virutanud kurku palju hambaid. Ta vihastas kergesti, kuid kahetses sama kergesti ja neil paaril korral, kui ta oli oma poegi löönud, langes ta kahetsedes põlvili ja tõotas korduvalt risti ette lüües püha neitsi [[Maarja]] nimel, et enam ta nii ei tee. [[Joomine]] oli tema needus, kuid hea süda õnnistus, tal tuli nende kahe vahel lihtsalt tasakaal leida. (lk 53)

* Koidu ajal ärkas Bridie äkitselt, sest keegi kolkis valjusti vastu eesust. Oli alles pime, kuid idataevas paistis juba veripunane vööt. [[Koputus|Koputati]] tungivalt. Bridie tõusis istuli ja imestas, kes seal küll on niisugusel varasel hommikutunnil. Mõne aja pärast kuulis tüdruk trepil isa raskeid samme ja tundis, kuidas külm tuulepuhang, mis oli nagu mõni nendest madudest[[madu]]dest, kelle [[püha Patrick]] oli Iirimaalt välja ajanud, vingerdades tema tuppa lipsas. Bridie värises ja tõmbas teki tihedasti ümber. Hetk hiljem uks paugatas ja sammud tulid taas trepist üles. Maja jäi vaikseks, kui mitte arvestada hiire nakitsemist põrandalaudade peidus Bridie voodi all, ja väljast kostva tuule ulgumist.

:Vanaproua Nagle lõi risti ette. "See oli vana surmahaldjas [[Banshee]] oma esimese kolme koputusega, kaitsku meid jumal," ütles ta süngelt. Proua Doyle kahvatas, lõi samuti risti ette ja pritsis ukse kõrval seisnud limonaadipudelist kööki [[pühitsetud vesi|püha vett]]. (lk 54)

* Ballinakelly Jumalaema kooli pidasid nunnad[[nunn]]ad, kuid õnneks oli isa Quinnil igapäevase õppetööga vähe asja. Bridie [[õpetaja]] oli Corkist pärit vaikse häälega lahke nunn õde Hannah. "Hariduse[[Haridus]]e kaudu muutume pare­ maks," ütles ta kord Bridie klassile. "Ainus tee vaesusest[[vaesus]]est pääsemiseks on [[õppimine]], nii et kuulake väga hoolega, mida ma teile räägin. Teilt võidakse võtta kõik, mis teil on, ainult mitte südant, mõistust ja jumalaarmastust. Need on ainsad olulised asjad." (lk 55)

* Korraga satutigi nende kaltsudes, pesemata ja metsiku olemisega hulguste peale. Naine hoidis kaelapidi käes kahte faasanit[[faasan]]it ja põldpüüd[[põldpüü]]d, mehed seisid ja vahtisid põõsastesse, ilmselt olid nad märganud midagi, mida tasus jahtida. Bridie märkas, et üks faasan naise käes nägi välja justkui oleks ta veel elus, ta tõmbles aeg-ajalt, tehes asjatuid katseid põgeneda. Bridie vaatas Jacki poole ja nägi, et poisi nägu on vihast moondunud. Kui [[mustlased]] märkasid härra Millsi ja tema mehi, keerasid nad ringi ja tardusid paigale nagu tabatud loomad, kel pole kusagile põgeneda. Polnud mingit mõtet saaki varjata, hulgused teadsid, et olid teolt tabatud. Kahest kondisest mehest ja ühest naisest polnud ju vas­ tast härra Millsile ja tema tursketele poistele. "Te olete ilma loata lord Deverilli maadel," lausus härra Mills karmilt.

* Vanaproua Nagle'i silmad olid kuivad, sest ta oli kartuliikalduse ajal nii palju surma näinud, et oli kõik oma pisarad[[pisar]]ad ära kulutanud. Siiski jooksis süda tema kõhnas rinnas tütre ja tema kaotuse pärast verd. Ta tahtis teada, kas keegi oli jõudnud enne, kui Tomas külmaks läks, talle patukahetsuspalve kõrva sosistada, et oleks kindel, et ta saab teel taevariiki vältida [[puhastustuli|puhastustuld]], kuid keegi ei saanud teda selles osas rahustada. (lk 60)

* "Ta oli hea mees," sõnas [[preester]] proua Doyle'ile ja põlvitas naise kõrvale, kes istus vesistades kiiktoolis kolde ees, pigistades käes palvehelmeid. "Ta on nüüd jumala juures, Mariah. See on tõesti nii ja mees, kes seda tegi, põleb igavesti põrgutules." Isa Quinni hääl oli üllatavalt vaikne ja leebe, nii et Bridie jättis rabatult nutu. Ta nägi, kuidas ema vaatas preestrile suurte säravate silmadega otsa ja tema näole ilmus õnnis naeratus, justkui oleks preestri sõnad tõesti võtnud ta südamest leina ja andnud asemele [[kindlustunne|kindlustunde]], et tema armas Tomas on Maarja ja inglite juures. Kui isa Quinn nii ütles, siis see peab tõsi olema, sest isa Quinn ju teadis jumala asju. (lk 61)

* Adeline ulatas Bridiele kingakarbi. "See on lord Deverillilt. Tasu sinu vapruse eest. Tean, et see ei too su isa tagasi, aga loodetavasti saad sealt pisut lohutust." Kui leedi Deverill oli ära läinud, avas Bridie karbi ja leidis sealt suurte hõbepannaldega mustad läikivad patentnahast tantsukingadtantsu[[king]]ad. Ta ahmis imetlusest õhku. Bridiel polnud veel kunagi kingi olnud ja tema tallanahk oli paks nagu loomanahk. Hing rinnus kinni, pani ta kingad kohe jalga. "Kenad kingad, Bridie," ütles Sean vaikselt ja lootis, et Michael ei riku seda hetke, hakates süüdistama õde selles, et too lõikab kasu vahejuhtumi pealt, mis viis isa surmani. Aga Michael tegi isa Quinni sõnade järgi, ta istus tõsiselt toolil ja hoidis keelt hammaste taga.

* Bridiel tulid pisarad silma, kui ta mõtles neile kordadele, mil ta istus isa kõrval kaarikus ja nad viisid võid Corki või kokkuostu. ''Iiri [[või]]'', rääkis isa talle uhkelt, ''toidab kogu Euroopat.'' Ta kuulis isa häält nii selgesti, otsekui oleks talle kõrva sosistatud: ''Ära karda äikest[[äike]]st, Bridie. Need on kõigest tünnid, mis taevas ringi veerevad.'' Bridie hakkas vaikselt nutma. (lk 64)

* "Ma oleksin tahtnud ka matustele[[matus]]tele minna," ütles Kitty.

:"Kullake, see poleks olnud võimalik. Peab olema [[taktitunne|taktitundeline]]."

:"Sest on väga palju solvumist, Kitty. Vallutatud rahvas ei salli kunagi vallutajaid[[vallutaja]]id. See on ka loomulik. Paljudelt iiri katoliiklastelt võeti maad ära ja anti inglastele..."

* [Leedi Adeline Deverill:] "rmastatudArmastatud inimest kaotada on juba isegi ränk, aga on talumatu, kui ei taibata, et lahkunu ei lähegi tegelikult ära, ainult haihtub meie pilgu eest." (lk 65)

* Pärast tolle õhtupooliku ratsaretke koos isaga oli Kitty lastetoast pää­senud ja võis koos perega süüa. Maud vaatas teda laua otsast kahtlusta­valt. Lapse silmist paistvas hulljulges [[pilk|pilgus]] oli midagi rahutuks tegevat, mis pani Maudi ennast süüdi tundma. Need silmad olid liiga suured ja ebatavalist halli värvi, otsekui kuulunuksid hundile või mõnele teisele metsloomale, kelle peale Maud ei osanud mõeldagi, ning olid mingil moel kohutavalt häbematud. Tundus, nagu võiks Kitty samuti kui Adeline vaadata tema hinge sügavaimatesse soppidesse ja näha kõiki tema saladusi. (lk 66)

* Michael polnud mees, kes lihtsalt vaikselt midagi sooviks. Tema janu­nes kättemaksu[[kättemaks]]u ja kättemaksuiha näris teda. Kurjategija ülespoomine polnud piisav Tomas Doyle'i elu eest. Kummutades Hanratty viskit, mis söögitoru kõrvetades alla läks, otsustas ta, et kogu asundus peab selle kuriteo eest maksma. ''Silm silma ja hammas hamba vastu'', mõtles ta süngelt, vihkamine ja lein polnud enam kaks eraldi tunnet, vaid <!--//-->üksainus võimas kuritahtlik jõud, mida küttis üles alkohol. Hiilides läbi põõsastiku kehvade mustlasvankrite ja kaarikute poole, mis põllul seisid, oli tal hea meel, et pilved varjasid kuusilma ja võib-olla oli isegi jumal pilgu ära pööranud, jättes õigluse[[õiglus]]e jaluleseadmise tema hooleks.

:Michael jõudis lihtsate eluasemete juurde, rõõmus, et mustlased pol­nud veel edasi liikunud. Võib-olla jäid nad kohale, lootes, et viimasel minutil tühistatakse poomissurma mõistetud mehe karistus. Michael ei hoolinud. Vaikselt päästis ta [[hobused]] lahti. Kuulekad loomad hirnusid vaikselt, aga jäid sinna, kus nad olid. Michael süütas tõrviku[[tõrvik]]u ja selle leegist veel neli kaasavõetud tõrvikut. Vankrite juurde hiilinud, torkas ta tõrvikud kõikvõimalikesse pragudesse. Tuli levis kiiresti ja ägedalt, süütas õlgedest magamisasemed ja õgis vankrite paksu katteriiet. Üle leekide mühina hakkas kostma karjeid ja inimesed pagesid tulelõõmast nagu rotid. See on neile paras [[õppetund]], mõtles Michael rahulolevalt. Pimedusse varjudes pöördus ta veel vaatama laastamistööd, suurt lõkke­tuld keset põldu, mis heitis kuldset valgust ümbritsevale rohule ja põõ­sastele. Aga eemaldudes jõudis tema kõrvu naisekisa, mis pani tema südame jäätuma. "Appi! Appi! Mu väike Noreen! Mu väike Noreen!"

:Kellelgi polnud kahtlustki, et Michael Doyle on süüdi tulekahjus[[tulekahju]]s, milles hukkus mustlaslaps, aga mitte ükski Ballinakelly elanik ei söandanud mainida tema nime, kui politseinik neid küsitles. Michael Doyle oli metsik ja ähvardav, ta võis inimese juba ainult oma kalkide mustade silmade pilguga maatasa teha ja Ballinakellys polnud ühtegi meest, kes tahtnuks tema raevu õhutada. Küla asus Michaeli ja proua Doyle'i kaitsele. Vanaproua Nagle ja Badger Hanratty kinnitasid, et tol ööl oli Michael kodus. Aga Michaeli piinad alles algasid. Noreen oli sosin tema luupainajates[[luupainaja]]tes ja plekk tema südametunnistusel[[südametunnistus]]el, [[süütunne]] muutis tema lubjastuva südame veel mustemaks. (lk 68-69)

* George, Leona, Vivien ja Celia olid ära hellitatud, nende ümber hõl­jus ebameeldiv õhkkond, et neile on kõik lubatud. Tüdrukud saabusid alati paksudes mantlites ja mütsides, villased õlasallid tihedasti ümber mähitud, kaebasid valjusti külma üle ja tormasid tule ette kössitama, justkui oleksid just tulnud troopikast. Beatrice'il olid kaasas lisatekid ja külmetavate jalgade tarvis voodisokid. "See on [[seiklus]]," hüüatas ta tütardele, kui nood torisesid niiskete linade ja magamistubades oleva nõrga, kuid eksimatult äratuntava hiirelõhna üle. Aga peagi haaras neid kaasa iirilik eluviis - öö läbi tantsimine, [[kriket]] laitmatult pügatud murul, tennis muruväljakul, ilusa ilmaga piknikud rannal, õhtusöögid lossis koos kohalike aristokraatidega, pihku itsitamine nõbude käitu­mise ja nende veidrate sõprade üle. Peagi hakkasid kohalikud poisid Leonale ja Vivienile külge lööma, sest tüdrukud polnud mitte ainult blondid ja ilusad, vaid ka rikkad ning sellise allakäiva ühiskonnakihi jaoks nagu [[angloiirlased]] oli inglise [[raha]] vastupandamatu. (lk 71)

* Celia vanaema oli lopsakas pealaele kuhjatud paksude <!--//-->hallide juuste, pitsikuhjade taha varjatud suurte lontis rindade ja laiade liigesepõletikust näritud puusadega naine. Ta oli pikk ja tugev ning suurem oma abikaasast, kes oli miniatuurne nii pikkuselt kui ka keha­ ehituselt ja väikese näoga, kus domineerisid uhked valged vuntsid. Augusta lemmikteema oli [[surm]] ja mitte kellegi teise surm ei lummanud teda nii väga kui tema enda oma. "Ma olen terve elu ainult teistele ja mitte iseendale mõelnud ja siin ma nüüd olen terve elutäie kahetsuse ja purunenud unistustega. Oh, kui saaks uuesti noor olla," ohkas ta. "Kui ma olin alles noor tüdruk, mõtlesin, et [[vanadus]] ei jõua üldse kunagi kätte, aga nüüd olengi juba haua äärel." Ta ei märganud, kuidas Leona ja Vivien silmi pööritavad. "Kui te keset ööd hääli kuulete, siis ärge muretsege, lihtsalt mina räägin jumalaga." (lk 76-77)

* Kitty kõigest sonkis taldrikul toitu. Ta suutis mõelda ainult konnast[[konn]]ast. Victoria ja Elspeth muudkui vahtisid teda ja naeratasid nii, nagu teaksid midagi, mida tema ei tea. Siis märkas Kitty korraga karpi. See oli asetatud otse ema ette. Tal kadus veri näost, kui ta taipas, et õed olid avastanud karbi läbi halli tulles. Ta tabas Elspethi pilgu, aga õde vaatas kõrvale, enne kui Kitty jõudis teda oma raevuka pilguga vahele võtta.

:Läks aega magustoiduni, enne kui Maud kommikarbi kätte võttis. Kitty kahvatas, kui ema sinna uurivalt sisse kiikas. "No tõesti, Beatrice, sa hellitad meid ära nende hõrgutavate kompvekkidega[[kompvek]]kidega." Ja siis tegi ta karbi lahti. Kittyl jäi hing kurku kinni. Elspeth ja Victoria irvitasid võidukalt. Celia, kes alles nüüd karpi märkas, lahvatas tulipunaseks. Hetkeks tundus, et aeg on laua kohal seisma jäänud, viivitades, kuni Maud nägi konna ja tal kulus veel hetk, et taibata, mis see on. Siis ahmis ta õhku ja karjatas hirmunult: "Konn!"

:Elspeth ja Victoria püüdsid näida üllatunud ja vahtisid süüdistavalt Kittyt. Harry üritas naeratust maha suruda - ta ei saanud midagi parata, et väikese õe [[üleannetus]] oli lõbus. Maud lõi karbi kaane kähku kinni ja neelatas, püüdes enesekontrolli[[enesekontroll]]i tagasi saada. (lk 78)

* Maailmas pole midagi võrreldavat Iirim aaIirimaa [[suvi|suvega]]. Õhk on kergest vihmast niiske, täis kanarbiku ja rooside lõhna ning sellel viljakal maal ookeani rikkaliku toidulaua ääres elavate merelindude häälitsusi. Kui päike paistab, on üllatavalt soe. Pärast vihma, kui pilved hajuvad ja paljastavad indigosinise võlvi, on taevas selge, särav ja puhas. Päike loojub suursuguse flamingoroosa ja leegitsevpunase värvimängu saa­tel ja sel hetkel, kui hääbuv päev sulab kokku horisondiga, muutes vee sulakullaks, võib tõesti uskuda, et ei maa peal ega taevariigis ole midagi kaunimat. (lk 80)

:Kitty võpatas. "Kas nii nad teevadki?"

:"Kust sina tead, mida Napoleon ütles?" küsis Kitty naeratades.

:"Kuulsin kusagilt," kostis Jack kaitsesse asudes. "Kõik pole ju nii kehva haridusega kui mina."

:"Ma tahan ka selles osaline olla."

Jackvahtis:Jack vahtis Kittyt hämmastunult. "Sina oled inglane, Kitty. Sa kuulud nende hulka."

:Ta istus oma väikeses elutoas teisel korrusel, kuulas grammofoni­ muusikat ja jõi kanepiteed[[kanep]]iteed, mida ta kasvatas, et närve rahustada. Sealt Kitty ta õhtuti leidiski, kui Hubert oli ikka veel väljas. Adeline näis nüüd hapram ja vanem, kui ta oli seadnud end sisse suures tugitoolis ja vaatas leekidesse, otsekui lootes sealt vastuseid leida. Turbasuitsu ja taimetee magus lõhn andis toale lohutava aura, Kittyle meeldis seal koos vanaemaga istuda ja lugeda. Ta nautis klassikalise muusika rahustavaid helisid ja vanaema tuttavat kohalolekut. See oli mõnus ja lõõgastav tuba, eemal ebakindlusest, mis lõhestas sõdivat maailma. (lk 128)

* "Aga mis siis saab, kui Iirimaa võidab kätte iseseisvuse[[iseseisvus]]e?" küsis Kitty.

:"Muidugi mitte. See, et toimub [[revolutsioon]], ei tähenda veel, et me ei saa enam siin edasi elada. Meid ei saa siit hobustega ka välja tirida. Me kuulume siia ja issand ise teab, et me oleme väärt, et jääda. Me hoolitseme oma rentnike eest ja austame neid, kes tahavad vabaks saada..."

:Adeline'i pilk libises sinna, kus Kitty istus diivanil, ja ta pani teetassi kõlksatusega alustassile. "Vanaisa," kõhistas ta uniselt. "Kui Hubert ütleb, et seda ei juhtu, mõtleb ta sellega, et seda ei juhtu, kui tema saab seda kuidagi takistada. Ütlemine ei ole muidugi tegu. Tema kasvas üles, uskudes kuningriigi jõudu ja vägevust. Seda uskusid tema vanemad." Adeline kehitas õlgu. "Ta on ustav kuningale ja kuningriigile, ta lihtsalt ei oska näha asju teisest vaatenurgast. Pane tähele, Ruperti surmavas ta silmad selle suhtes, et ka Briti sõjavägi võib vigu teha. Ja Deverillid pole teistsugused kui kõik ülejäänud. Meid saab tappa nagu teisigi. Ma kardan, et Iirimaal pääseb võidule vägivald, Kitty. Iirlased ei andesta inglastele nende meeste hukkamist pärast lihavõtteülestõusu. Nad suhtuvad hukatutesse kui märtritesse ja pole olemas midagi ohtlikumat kui [[märter]]. Märtrid elavad Tir na nÓgis - Igavesti Noorte Maal. Siit tuleb veel kättemaks, ma tean seda."