Kuristik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
9. rida:
* 57. Sest [[seadus]], õigesti mõistetuna, ei ole mitte niivõrd piirang, kui juhis vabale ja arukale [[inimene|inimesele]], näitamaks talle teed õige huvi suunas, ning ta ei kirjuta ette midagi enamat, kui on üldiseks hüvanguks neile, kes sellele seadusele alluvad. Kui nad ilma seaduseta saaksid olla [[õnn]]elikumad, siis seadus, muutudes kasutuks, kaoks iseenesest. Ja ei vääri õieti piirangu nime see, mis seab meile tõkked, et vaid kaitsta meid kukkumast [[soo]]mülgastesse ja kuristikesse. Niisiis, kuidas seda ka poleks valesti mõistetud, seaduse eesmärk ei ole mitte keelata või piirata [[vabadus]]t, vaid seda kaitsta ja suurendada.
** [[John Locke]], "Teine traktaat valitsemisest", 6. ptk "Isalikust võimust". Tõlkinud Alar Kilp
 
 
* [[Tarkus]] on [[needus]] ja see võib su [[hullumeelsus|hulluks]] ajada. Mõne inimese hinges peitub Catskilli [[kotkas]], kes ühteviisi suudab laskuda kõige pimedamaisse kuristikesse ja neist jälle välja lennata ja nii kõrgele [[õhk]]u tõusta, et ta päikesepaistelises [[taevas]] nähtamatuks muutub. Kuid pidagem meeles, kui ta ka ainult kuristikes lendaks, on tegemist ikkagi mäestikuga, nii et mägikotkas on ka madalale laskudes kõrgemal kui teised [[lind|linnud]] kõrge lagendiku kohal.
24. rida ⟶ 25. rida:
:Värin raputas teda.
:"Noh, mis siis? Las avaneb!" ütles Olga suurisilmi talle otsa vaadates.
* [[Ivan Gontšarov]], [https://et.wikisource.org/wiki/Oblomov/teine_jagu/XII "Oblomov", II jagu], 12. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare
 
 
32. rida ⟶ 33. rida:
 
* Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on [[silmapilk]]e, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga [[lõpp]]u ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_IV/XVI "Tõde ja õigus" IV], 16. peatükk
 
* Kui kuristikku vaadata, siis ei tohiks kuristik sulle lehvitada.
** [[Terry Pratchett]], "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2007, lk 62