Ebanormaalsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Tom, kes nimetab end ebameeldiva [[otsekohesus]]ega päästvaks mättaks mädasoos, on Danieli-kriisi asjus olnud armsalt toetav. Tomi teooria järgi on [[homoseksuaal]]ide ja kolmekümnendais eluaastais vallaliste naiste vahel loomulik side: nad on harjunud olema vanemate [[pettumus]]e allikaks ja [[ühiskond]] kohtleb neid kui ebanormaalseid. (lk 32)▼
* Just samamoodi nagu on eelistatud need, kelle loomuomased reageeringud on ühiskonda iseloomustavale käitumisele kõige lähedasemad, nii on ka segadusse viidud need, kelle loomuomased reageeringud langevad käitumise skaala sellesse osasse, mida nende kultuur ei rõhuta. Ebanormaalsed on inimesed, keda nende kultuuri institutsioonid ei toeta. Nad on erandid, kellel pole olnud kerge oma kultuuri traditsioonilisi vorme vastu võtta. (lk 277-278)
** [[Helen Fielding]], "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998▼
* Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla mitte need, kellel on teatud kindlad "ebanormaalsed" jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides mingit toetust saanud. Nende hälbeliste isikute nõrkus on suurel määral illusoorne. See ei tulene mitte asjaolust, et neil puudub vajalik elujõud, vaid sellest, et nad on inimesed, kelle sünnipäraseid reageeringuid ühiskond ei kinnita. (lk 290)
* Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja .suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks. (lk 290)
** [[Ruth Benedict]], "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Eesti Keele Sihtasutus 2016
* Lühidalt, Martine'i klassis ei kiusatud, temast ei hoidutud kõrvale ja temasse suhtuti [[sümpaatia]]ga... Ainult see, et ta võis [[luuletus]]t parast ühekordset läbilugemist kohe peast veatult korrata, et ta mitte kunagi ei teinud [[etteütlus]]es [[viga|vigu]], pidas meeles kõik ajaloolised [[daatum]]id — see häiris mõningal määral kaasõpilasi, sisendades neisse pigem hirmu kui [[Lugupidamine|lugupidamist]], otsekui mingi ebanormaalne nähtus. (lk 25)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
▲* Tom, kes nimetab end ebameeldiva [[otsekohesus]]ega päästvaks mättaks mädasoos, on Danieli-kriisi asjus olnud armsalt toetav. Tomi teooria järgi on [[homoseksuaal]]ide ja kolmekümnendais eluaastais vallaliste naiste vahel loomulik side: nad on harjunud olema vanemate [[pettumus]]e allikaks ja [[ühiskond]] kohtleb neid kui ebanormaalseid. (lk 32)
▲** [[Helen Fielding]], "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998
| |||