Lilli Promet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
511. rida:
=="Imelik raamat"==
Lilli Promet, "Imelik raamat". Tallinn: Eesti Raamat 1965
* Meie kodus oli veel üks raamat - Eiseni tondilood, sest isa armastas peale luuletuste ka mütoloogiat, maalis kratte ja luupainajaid, mida ta Tallinna kassapidajatele ja pangaametnikele müütas. Ma jagasin tema vaimustust päeval, öösiti magasin, pea teki all, ja võtsin õhku läbi pisikese ambrasuuri.
:Ka keldrisse ei julgenud minna, ning kui üksi koju jäin, pugesin hämara tulles laua alla. (lk 11)
* Veel olin pööraselt armunud ״Meie aja kangelasse“, Petšorinisse. Et ma temaga võrdset meest ei lootnud oma elus kohata, otsustasin vallaliseks jääda. (lk 12)
* Meie eesti keele õpetaja tuleb meelde kahel põhjusel: ta õpetas meid Koidulat armastama ja tegema rokokoolikke reveransse. Esimese eest süur tänu. Teist ei läinud elus vaja - 1940. aasta tuli päästma. (lk 13)
* Sügavate teatrielamuste mõjul otsustasin kunagi ka ise näidendi kirjutada. Kirjutasingi. Viisin Panso kätte. Pärast seda pole me enam teineteisega rääkinud. Panso käib minust kauges kaares mööda, ning kui juhtubki vastu tulema, siis vahib majakatuseid. Ma saan temast täielikult aru. Nüüd on Ird mitu korda mind ärgitanud näidendit kirjutama, aga ma olen kavalaks läinud, ei taha kaotada tema head arvamust. (lk 14)
** Vastus Keele ja Kirjanduse ringküsitlusele 1962
* Nimelt seadis kirjanike loomingulise maja naabruses olev tervishoiutööliste puhkekodu valjuhääldaja puu otsa. Kirjanikud kannatasid raskelt kaks päeva ja saatsid siis oma tuntumad ja nimekamad esindajad läbirääkimistele.
:״Ta ei laula ju teie aias, vaid meie krundil!“ hüüdsid naabrid. Seejärel siirduti mere kaldal asuvasse heliloojate loomingulisse majja. Kirjanikud ja heliloojad, nii uskumatu, kui see on, leidsid siin ühise keele ning läksid käsikäes kohalikule võimule kaebama.
:״Imelik rahvas!“ arvati seal. ״Ise olete heliloojad, aga muusikat ei armasta.“
:Ning valjuhääldaja jäi.
* "Piinlik lugu", lk 104
* Imelik, et sagedamini langevad range ja printsipiaalse kriitika alla just need autorid, kes teenivad tuliselt sotsialismi
ideid. Aga millise pieteeditundega ja ettevaatlikult käiakse ümber nende autoritega, kes urgitsevad ainult oma pisikeses ja pimedas tunnetekaevus! (lk 138)
* Jaa, mis siis viga, kui kasvatav mõju oleneks ainult patriootilisest teemast, loosungitest, keelumärkidest, juhistest retseptidest, kuidas elada ja olla. Aga näe, inimesed on tülikad, nõuavad kunsti taga. Ja nad ei taha seda sondiga sisse saada, vaid südame kaudu vastu võtta. (lk 140)
* On tähele pandud, et laisad satiirikud on kõige õelam inimtõug. (lk 141)
** "Kirjanduslikke ülestähendusi"
* Kõige kiirem tempo on kirjanduselul. Alles see oli, kui sooviti, et kirjanik väikesi inimesi kujutaks. Ei saanud kirjanik veel väikeste inimestega valmis, kui juba suuri hakati taga nõudma. (lk 173)
* Kunagi ammu käis mu naabril, tehase lukksepal ajalehe fotograaf pilti tegemas. Tugitoolid viidi sinna meilt, põrandalamp ülemise korruse elanikelt, vaip ja pildid vastasmajast.
:Foto tuli väga ilus.
:Samas ajalehenumbris ilmus ka luuletus. Poeet oli teiste käest laenanud oma teosele sisu, kujundid, riimid.
:Ilus luuletus tuli. (lk 173-174)
* Mõned meie verinoored ״luulekolumbused“ olevat võtnud oma kreedoks: Tõde, Humanism ja Demokraatia. Oi lapsukesed! Ameerika Hääl räägib ka kogu aeg tõest, humanismist ja demokraatiast. (lk 174)
* Kui ettevaatlikult ja harva me oleme viimasel ajal kõnelema hakanud autorite ideoloogilisest palgest, poliitilistest ideaalidest ja tõdedest, mille nimel nad meie sotsialistliku ühiskonna hüvanguks töötavad. See on nüüd peaaegu nagu põrandaalune jutt. (lk 174)
=="Lamav tiiger"==
| |||