Redaktsioon: 11. märts 2022, kell 23:14 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Uus lehekülg: ''''Ostap Višnja''' (kodanikunimega Pavlo Mihhailovitš Gubenko; 1889, Gruni, Ukraina - 1956) oli Ukraina kirjanik. =="Jahimees muheleb"== Ostap Višnja, "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959. * Tore sport see küttimine! :Loodus, meie armsa Nõukogude kodumaa kaunid järved, luhad, ojad ning jõed! :Mida tuleks jahimehele soovida, et ta vähemalt esialgu tunneks küttimisest täit mõnu ja naudingut? :Kõmmuta mööda! :Näe, seal lendab part! Sihi hästi teraselt, na...'		Redaktsioon: 12. märts 2022, kell 01:31 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
57. rida: :Ainult üks viga on sel pudrul: katlad on liiga väikesed! (lk 13-14) * "Jahimehe varustus" (lk 11-14) * Püss — see on üks sihuke riistapuu, millest lastakse. :Tuleb nii välja, et kui pole püssi, siis pole ka jahimeest. :Tegelikult on ta ju muidugi olemas, kuid ta pole mitte see õige jahimees, vaid kehvake, nii-öelda platooniline. * Jahipüss on ohtlik asi nagu iga teinegi tulirelv ja temaga tuleb üsna ettevaatlikult ümber käia. :Kuid kõigist püssidest kõige ohtlikum on — laadim ata püss. :"Ei, ei, võtke aga julgesti — ta on mul laadimata." :Jah, laadimata püssist tapavad ja haavavad kütid kõige rohkem nii endid kui ka oma jahikaaslasi. (lk 22) * "Püss" (lk 15-22) * Karusid meil Ukrainas, tänu jumalale, ei leidu mujal kui loomaaias, sellepärast polegi nii hirmus meie metsades jänese, rebase või metskurvitsa peale jahti pidada. :Oleksid seal aga karud, siis peaksid küll üsna paljud jahimehed oma püssi maha müüma, sest meie kütid on vaiksed, rahulikud ning luulelised, karu aga on suur elukas ja möirgab — võib mõne mehe ära ehmatada. (lk 23) * Saime kord telegrammi peaaegu et Vologda oblastist: "Avastasime ja piirasime sisse kolm karukoobast koma sõitke viibimata..." Üks minu sõber, kirglik jahimees, uuris kaua seda telegrammi ja ütles siis: :"Tee nüüd ise, kuidas arvad, aga mina küll ei sõida... Mulle meeldib rohkem tikutajaid küttida. Tikutaja on rahulik linnuke — ei möirga ja skalpe ta ka inimeselt ei kisu. Karu aga, tema on väga suur ja kole pruun, ja lund on seal ka paksult: tema eest sa juba plehku ei pane! Ei, mina ei sõida!" :Ei saanud meist kummastki sõitjat. (lk 23) * Selgub, et täiskasvanud karud on kirglikud matemaatikud. :Sa avastad koha, kus karu jahti peab või endale lihtsalt toitu otsib, võtad suure vineeritahvli, kirjutad sellele tahvlile suurte numbritega järgmise matemaatilise vormeli: :2 X 2 — 5 :Siis võtad väikese haamri ja naelutad selle tahvli saare või tamme külge tee äärde, kust karu mööda käib. Tahvel tuleb lüüa parajasse kõrgusse, mitte väga kõrgele ega väga madalale, vaid nii, et see matemaatiline vormel karule silma puutuks. :Seda on soovitav teha päeval, kui karu puhkab. Nii et ta seda õhtul küttima minnes märkaks. :Hästi. Tahvel on üles löödud. :Nüüd jookse kohe koju, rakenda hobune vankri ette ja sõida sinna matemaatilisse kohta. Aga ära liiga ligi sõida, hobune ja vanker peida orgu või õlekuhja taha, ise jookse metsa, roni kuhugi tamme otsa, selle puu lähedale, mille küljes on tahvel vormeliga, ning jälgi salakesi. :Juba tulebki karu. :Sarapik raksub, oksad langevad, müra ja raginat on laialt. :Ära karda, oota aga rahulikult. :Noh, karu satub lõpuks selle matemaatilise vormeliga vineeri peale. :Inimesed, kellel on juba sellise karujahi suhtes kogemusi, jutustavad, et niipea kui ta seda 2 X 2 = 5 märkab, hakkab temaga toimuma midagi uskumatut. :Ta vahib arvusid, taganeb paar sammu, siis astub jälle lähemale, hõõrub käpaga silmi, vaatab, vaatab, ning veendudes, et ikka tõepoolest on kirjutatud 2X2=5, haarab käppadega peast kinni ja hakkab pead murdma. :Murrab ja murrab ja murrab... :Kaua aega murrab karust matemaatik oma vaest pead selle matemaatilise jama kallal... :Sina istud seal üsna kuku-tasa. :Karu pea aga muudkui raksub ja ragiseb sellest murdmisest. :Sa ronid tamme otsast maha, lähed karu juurde — tema ongi juba omadega läbi, on surnud kangest peamurdmisest ebaõige matemaatilise vormeli kallal. :Sa jooksed vankri järele, kihutad ligi, veeretad karu vankrile ja sõidad siis pidulikult koju. (lk 24) * "Karu" (lk 23-25) * Kütil, kes esimest korda elus hundijahile läheb, tuleb ikka ja alati meeles pidada seda rahvalikku ütlust: :"Kui hunti kardad, istu tares!" :Hunt on kiskja, pealegi julm ning verejanuline kiskja, ometigi ei tule teda karta. :Kindrat Kalistratovitš Morgnioko, vana kogenud hundikütt, jutustas igaühele ja õpetas kõigile, et hunt on väga kartlik ja aravereline loom. :"Kuulake, mis ma teile ütlen," kõneles Kindrat Kalistratovitš kõigile. "Elan, nagu teate, huutoris, ning üsna selle serval. Minu lambaosmiku räästas käib otse vastu sarapuupõõsast. Hunt sai haisu ninna ... Urgitses pimedal ööl räästa alla augu ja kargas lammaste sekka. Noh, osmikus kohe müdin ja kisa lahti; lambad panid määgima ja laudas — laut on kohe sealsamas kõrval — pistis ka lehm ammuma! Kuulsin, hüppasin tarest välja ja tormasin ülepeakaela osmikusse. Mingi hall kogu volksas minust mööda — hopsti räästa alla! Ei jõudnud läbi augu hüpata, ja nii saingi ta sabapidi kätte. Selgus, et hunt. No pean teile ütlema, arg loom on ta küll. Vaat mihuke paha lugu juhtus! Rääkige, mis tahate, aga hunt on õige arg loom." (lk 26) * "Hunt" (lk 26-30) * Kõige kasulikum on rebasele jahti pidada talvel, kui maa tõmbab endale helevalge ehmevaiba peale ning suigub rahulikku unne. :Siis muutub rebase karv läikivaks, tihedaks, kohevaks, meie aga teatavasti kütime rebast ainult ta kuulsa karusnaha pärast, mis kannab teaduslikku nimetust — boa. :Rebased asuvad meil üle kogu Nõukogude Liidu territooriumi: nurmedel, soodes, metsades ning metsatukkades. (lk 31) * Kodus öeldakse: :"Sa sõidad ja sõidad, paugutad ja paugutad ning söödad koeri, aga Anna Ivanovnal on, näe, misuke hõberebane! Pole neil püssi ega koeri, aga hõberebane on sihuke, et ei raatsi silmi ära pöörata." :"Hea küll, hea küll! Kui satub ette, kõmmutan ka hõberebase maha. Ainult et meil Ukrainas tuleb hõberebaseid väga ja väga harva ette! Peaaegu mitte kunagi!"<!--//--> :"Harva?! Kõik komisjonikauplused on täis!" (lk 31-32) * Hommik, Pakane. Lumi rudiseb. Huutorist Sribljanski nõoni on kolm kilomeetrit. :Päike tõuseb. Pimestavalt valgel laial lumepalakal, nii et silm ei ulata teda haarama, hüplevad briljantide müriaadid. :Tuhknai ja Bandiit on oheliku otsas. :Tuhknal astub rahulikult, ta on juba palju aastaid elanud, palju jäneseid, rebaseid ja hunte taga ajanud, teda ei üllata enam miski. Bandiit aga on alles teist korda jahil; ta kipub edasi, siis pöördub sinu poole ja püüab üles hüpates oma käpad sulle rinnale asetada, siis aga sööstab jälle edasi. :Bandiit närvltseb... :Rütsib oma oheliku otsas ja vingub nii haledalt: :"Lase, lase mind ometi joosta ja hullata! Näe, kui valge on kõik, kui hea, kuidas lumi sädeleb! IjiLas löön lumes kukerpalli!" (lk 32) * Tuhknai heidab kõhuli maha ning lamab su jalge ees, Bandiit aga on pingul nagu pillikeel, pea püsti; nuusutab, nuusutab, nuusutab... :"Mis lõhnad need küll on, Bandiit, mis tungivad läbi su roo<!--//-->sade sõõrmete sinu puhtatõulisse anglo-vene ajju? Kas kavala rebase uhke saba kannikeselõhn, või vaese nälginud hundi vänge lehk, või unes väriseva haavikuemanda ebamäärased lõhnad? Mis? Heida maha, Bandiit, jää rahule!" (lk 32-33) * "Rebane" (lk 31-34) * Kuldne sügis... :Mitte kuidagi ei tahaks leht puu otsast kukkuda, suurest kurvastusest on ta otsekui verd täis valgunud ning kogu metsa verekarvaliseks värvinud. :Kurvalt nagiseb tamm, ka saar on talveune eel mõttesse vajunud, vahergi õhkab raskelt, ainult kollakasroheline käharpäine kaseke on koketselt esile tõstnud oma valge sihvaka kogu, nagu ootaks ta kohtamist Levitaniga või kutsuks Tšaikovskit sümfooniat looma. :Hilinenud kured joonestavad kõrgel taevas trigonomeetrilisi kujundeid ning küsivad kruuksudes: :"Kas kuuled, mu vend, mu seltsimees! Ära lendame!" :Kuldne sügis... (lk 35) * Selleks ajaks on jänes juba köösneri juures ära käinud, see on valinud ta rebenenud kasuka iga augu jaoks sooja tiheda villaga karusnahatükikesi, küürinud puhtaks ta kõrvad ja käpad ning kinnitanud valge tuti sabajupikesele. :Jänes hüppas metsast välja, kapsatas tagukäppadele istuma, esimestega silus üle koonu ning pajatas: :"Zö vu zan prii, seltsimehed jahimehed, tulge mind küttima!" :"Merssii bokuu!" vastavad jahim ehed ning asutavad endid kohe jänesejahile. :Padrunid täidetakse jäm edate haavlitega, tuuakse lagedale soojad püksid ja kuub, kõige lohmakamad säärikud määritakse sisse, soojad ameerika aluspüksid rebitakse jalarättideks, heidetakse kõrvale kerge, lõbus nööpsoni, tema asemel venitatakse rusikate vahel laiemaks mõtlik-tõsine läkiläki. (lk 35) * Kui pardijahil on suur tähtsus tomatitel ja kurkidel, siis siin asendavad neid rasv ja vorst. :Aga topka — see jääb nagu ikka. :Pardijahile võetakse topka teatavasti selleks kaasa, et lootsikust vett välja tõsta, jänesejahil aga on teatava vilumuse juures väga hea läbi topka silmapiiri uurida: kui sihtida läbi põhja, muutub maastik reljeefsemaks. (lk 35) * Tõusult võib küttida üksikult ja hulgakesi. :Kõnnid seal üksi piki põldu või orast või umbrohupadrikut ja "tallad" jänese liikvele, kes, nagu teada, päeval lesib ja puhkab... Nagu ta puhkeasemele lähened, hüppabki jänes üles... :Lähenema peab vastu tuult; et tuule suunda täpselt kindlaks määrata, süüdatakse jahimehe kübara äärele väike tuleriit... :Kui kütite hulgakesi, see tähendab kollektiiviga, siis on otstarbekas moodustada "katel", säärane, noh, kuidas öelda, kaar, et tiivad oleksid keskpunktist ette nihutatud. Kui jänes peaks näiteks kaare keskel üles hüppama, siis pole tal muud teed kui otse pannile, teist pääsu tal ei ole. :Võidakse küsida, kuidas siis on parem küttida, kas üksi või mitmekesi. :Teeb peaaegu ühe välja. :Kui lähed üksi, siis põrutad üksi mööda, aga kui lähete kollektiiviga, siis põrutate kollektiivselt mööda. (lk 36) * Väga huvitav on hagijatega jänesejahti pidada. :Kui seesugused loomad on olemas, lastakse nad metsatukka või orgu, nad jooksevad, ajavad jänese üles ning jälitavad teda kisaga. Sa seisad teele ette, kustkaudu jänes peab jooksma, ning... paned paugu mööda. :Kuid sellise jänesejahi ilu pole teps mitte ainult möödapaugutamises... :Kujutlege, kuidas terve kari hagijaid ajab jänest taga: mulje jääb niisugune, nagu mängiks sootuks omapärane, mitte üheski <!--//-->filharmoonias nähtud ega kuuldud orkester. Heliseb flööt, tuututab pasun, röögatab bass, kõmiseb bariton... :Kui palju tuld, kui palju kirge häältes!... :Oi, kui orkestrandid meie orkestrites säärase kirega mängiksid, millised sümfooniad siis tuleksid! :Seisad, kuulad, süda paisutab rinda otse lõhkemiseni, aju põleb, ja sina muudkui põrutad aga pauk paugu järel mööda... (lk 36-37) ** "Jänes" (lk 35-38 ==Tema kohta==

Ostap Võšnja: erinevus redaktsioonide vahel