Mai Murdmaa: erinevus redaktsioonide vahel

* Kui sul on mingi [[idee]] [[alateadvus]]es, siis vormid seda. Mõnikord väga pikka aega. "[[Kuritööd ja karistus|Kuritööd ja karistust]]" tegin näiteks niimoodi poolteist aastat. Idee küpseb sinus. Ega see ole nii, et täna on sul idee ja homme hakkad lavastama – sul peab alateadvuses kaks-kolm ideed korraga olema. Mõnikord jääb mõni mõte realiseerimata, aga mul ei olegi neid väga palju olnud. Ehk mõni üksik.

* Keegi ei ole maailmas enam [[talent|talendist]] huvitatud. Paraku on see nii. Viimasel käigul lavastasin "[[Romeo ja Julia]]" Indianapolises, mida kriitika küllalt kõrgelt hindas. See ei tähenda, nagu ma arvaks, et Eestis pole mind piisavalt hinnatud, vastupidi, mul on 40 aastat olnud võimalus teha peaaegu kõike, mida ma tahan, kuigi teatud kompromisside[[kompromiss]]ide hinnaga. Ma jäin justkui traditsioonilise kunsti ja avangardi[[avangard]]i vahele, olen olnud mõlemate jaoks rataste vahel. Ameerikas ollakse ses mõttes [[tolerantsus|tolerantsemad]], hinnatakse rohkem kvaliteeti, mitte kuhugi kuulumist.

* Lapsest saadik oli mul selline komme, et istusin alati, õlad tõstetud, käed [[rusikas]] -- seda mitte agressiivsusest[[agressiivsus]]est, vaid sellepärast, et ma pidin oma energiat[[energia]]t sisse tõmbama, mul ei olnud võimalusi seda realiseerida. Mäletan, kui istusin Metropolitani muuseumi suurel trepil, tundsin korraga, kuidas mu rusikad äkki lahti läksid ja õlad alla vajusid. Tundsin, et olen vabanenud sellest pingest[[pinge]]st, milles ma siin olin kogu aja olnud.

* [[Vene kultuur]], mida ma kõige rohkem tunnen, on ju läbinisti didaktiline. Kõiki vene kirjanikke, ehk Tshehhov[[Tšehhov]] välja arvatud, iseloomustab tahe maailma parandada, mitte võtta teda sellisena nagu ta on. See [[Maailmaparandamine|maailmaparandamise]] tahe on ka mind jälitanud, kõige lähedasem kirjanik on mulle olnud [[Dostojevski]]. Viimasel ajal olen püüdnud sellest vabaneda. Olen hakanud lugu pidama Yeatsi[[Yeats]]i ja [[Edgar Allan Poe]] loomingust, rohkem on hakanud huvitama ''kuidas?''? ja vähem ''mida?''?.

* Enne kui läksime kuhugi gastrollile[[gastroll]]ile, käis Moskvast alati [[komisjon]] lavastust üle vaatamas. Seoses sellega ei julgenud ka meie keskkomitee ja kultuuriministeerium mind eriti tunnistada, kardeti nagu mingit kurja silma. No mis ma võin rääkida? "Joanna Tentatas" näiteks olid meil muidu valged trikood[[trikoo]]d, aga Moskva komisjoni jaoks pidime valged [[põlled]] ette panema. Kui ma "Tuhkatriinuga" diplomit[[diplom]]it kaitsesin ja komisjoniliikmed nägid, et kõik on kleitides[[kleit]]ides, ohati kergendatult: jumal tänatud, kõigil keididkleidid seljas, ei olegi trikoodes, anname talle ruttu diplomi ära!

* Igaüks peab oma kohuseks ära vaatada "[[Traviata]]", "Carmeni[[Carmen]]i" ja "[[Luikede järvejärv]]e". Siis võib ta pidada end [[kultuursus|kultuurseks]] inimeseks, sest on käinud ooperis[[ooper]]is ja näinud balletti[[ballett]]i.

* Minu kõige suurem hirm vanaduse[[vanadus]]e ees on see, et ma ei saa loovat inimest endas peatada, sest see ei ole enam kellelegi vajalik. Nii et, jah, minu jaoks on [[loomine]] igapäevane protsess. Kui ma ei loo iga päev paar tundi, siis see päev ei oleks nagu üldse elatud. Muidugi ei pea see tähendama praktilist tööd proovisaalis, see võib tähendada ka lihtsalt [[mõtlemine|mõtlemist]], teatud meditatiivses seisundis viibimist. Vajan midagi, mis viiks mind realiteedist välja.