Ursula Ullrich: erinevus redaktsioonide vahel

* Et näidata, kui erinevalt inimesed loomadega suhtlemisel võivad käituda, annan järgnevalt sõna ühele kirglikule suurte metsloomade [[kütt|kütile]], kes kirjeldab, kuidas tema peaaegu 70 aastat tagasi Tseilonil täpselt samas piirkonnas loodust nägi. Selle inimese nimi on Paul Niedieck. Raamatus, mis kannab pealkirja "Püssiga viies maailmajaos", kõneleb ta tuhandeist mõrvadest, mis ta on toime pannud. Madusid tulistas Niedieck alati, niipea kui neid nägi, küsimata, kas neil trofeena väärtust on või mitte. Ühel pärastlõunal hävitas ta kaks niisugust "vastikut elajat". "Need olid ''rattlesnakes'' ja mu ''tracker'' väitis, et nende nahk olevat ''no good''. Tegelikult arvan, et ta ei tahtnud loomi puudutada, mida ma talle aga pahaks panna ei saa. Ka mina tundsin madude vastu vastikust, ja nii jäid loomad aasale lamama." (lk 77)

* On kahetsusväärne, et madudel on selline halb kuulsus. See takistab meid nende ilu nägemast. Missugune oleks ka psühholoogiline põhjus, mis ini<!--//-->mesi madude ees hirmu tundma sunnib, kuid kindlasti mängib seejuures oma osa ka kasvatus. Kujutlen, et teadlikul tulevikuinimesel ei tõuse enam mao nägemisel kananahk ihule, nii nagu tänapäeval paneb muigama, kui naine väikest [[hiir]]t nähes karjatab, kuigi alles generatsioon tagasi kuulus hea tooni juurde sellest isegi minestusse langeda. (lk 77-78)

* Jõuame väikesesse akaatsiasallu. Loogeldes kulgeb punane liivane tee läbi džungli. Äkki ilmub teekäänaku tagant auto ette [[elevant]]. Madalate puude taustal mõjub ta lausa hiiglasena. Loom on pikkade jalgade ja saleda kehaga. Oma kitsa koljuluu tõttu on ta nagu ilusam kui meile juba tuntud assami elevandid. Vähimalgi määral ärevust ilmutamata astub ta meile vastu. Elevandi ilmumine kutsub otsekohe esile terve rea hästi kätteõpitud toiminguid. Wolfgang mõõdab valgust ja haarab värvifilmiga kaamera, millele ma olen ette keeranud teleobjektiivi. Juht peatab auto. Wolfgang avab ukse ja kallutab end välja, et aeglaselt, kuid pidevalt lähenevat elevanti filmile võluda. Aga mis see siis on? Selle asemel et rahulikult seisma jääda, pöörab juht auto risti keset sõiduteed. Ei, ta püüab seda kitsal teel koguni ümber pöörata. Hakkan juhti elevandi ohutuses veenma, palun, ähvardan — miski ei aita, ta ei võta mu sõnu kuuldagi. Wolfgang üritab siiski fotografeerida. Ta on vihane ara mehe peale, kelle pärast läheb kaduma nii soodne võimalus. Aga juba on tseilonlane auto ümber pööranud ja kihutab täie hooga tuldud teed tagasi. Läbi akna näeme, kuidas need ilusad loomad teelt kõrvale pööravad ja džunglisse kaovad. Pärast pöörast kihutamist umbes 100 m peab juht auto kinni, pühib laubalt higi, niisutab kuivanud huuli, hingab kergendatult ja pöörab meie poole alandliku, hirmust kahvatuks tõmbunud näo. "''I am sorry'', mu närvid ütlesid üles," vabandab ta. "Aga saage aru, ma ei ole veel iialgi näinud metselevante." Wolfgang patsutab mehele õlale ja pakub talle sigaretti. Juhi rõhutud olek kaob ja nüüd naerab ta juba ise enese üle. (lk 79)

* Mewick-Ganga kaldal, mis piirab rahvusparki idast, koh<!--//-->tame kahte sookrokodilli. Üks neist lamab loiult päikese käes, lõuad pärani lahti. Selgesti on näha väikeste pistodataoliste hammaste pikad read. Avatud silmad vaatavad tardunult ühte punkti. Ükski liigutus ei näita, et selles soomustatud sisalikus eluvaimu oleks. Väikesed linnud sagivad toimekalt ta seljal ja nokivad naha voltide vahelt parasiite. Teine [[krokodill]] lamab poolenisti vees. Sädelevate lainete vahelt ulatuvad välja vaid koon ja väikesed kulmukühmud. Käratult libiseb loom jõkke. Kohta, kuhu soomustatud sisalik on sukeldunud, reedab vaid veidi sogaseks muutunud vesi. (lk 79-80)