Tempel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
93. rida:
* [[Seks]]uaalvahekord on ülim [[lähedus]], ülim [[kompimine]], mil me teineteist neelame nagu kaks [[kingloom]]a. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. [[Suudlus|Suudeldes]] jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud [[kindlus]]e. Me poeme suudluste sooja [[võrk|võrgu]] alla. Me joome teineteise suu [[kaev]]ust. Asudes teise keha suudlustega katma, [[kaardistamine|kaardistame]] oma [[sõrmeots]]te ja [[huuled|huultega]] uut [[maastik]]ku, peatume [[rinnanibu]] [[oaas]]is, reie künkal, [[lülisammas|lülisamba]] looklevas [[jõesäng]]is. See on omalaadne puudutuste [[palveränd]], mis viib [[iha]] templisse. (lk 132)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
* Kalutaras, tumedaveelise Kala Ganga jõe suudmes asuvas linnas kasutame võimalust külastada buda usu templit, mille ees käivad usklikud hardalt palvetamas. Tempel on ümbritsetud kõrge, valgeks lubjatud müüriga ja koosneb kogukast kuppelhoonest reliikviahoidlaga ning sellest eraldi ehitatud templisaalist, kus asub Buddha kuju. Jätame kingad ukse taha, nagu nõuab komme, ja jookseme sukis läbi pahkluuni ulatuva liiva üle templiõue. Tunneme end selles vaikses paigas kutsumata külalistena. Meil on piinlik kaasasolevate [[fotoaparaat]]ide pärast ning soov siin fotografeerida näib. üldse kohatu, kuid kartus solvata palvetajate usulisi tundeid osutub siiski asjatuks. Ümberringi näeme ainult sõbralikult naeratavaid nägusid. Tseiloni budistid täidavad oma religioosseid kohustusi nii loomulikult ja enesestmõistetavalt, nagu teeksid nad oma tavalist tööd. [[Jumalateenistus]] kuulub nende igapäevaste toimingute hulka ja ohvriande maha asetades või palvet lugedes ei mana nad näole pühalik-tõsist ilmet. (lk 31)
* Oleme pettunud, kui jõuame suurte vanade puude varjust ootamatult valguse kätte. Ilusate templite asemel, mis oleksid Valgustatu kujule vääriliseks raamiks, näeme kirevat laadasaginat. Piduliku [[vaikus]]e asemel võtab meid vastu raadiomuusika ja vanade [[grammofon]]ide plärin. Muusikažanrides pole ma eriti kodus ega julge seepärast öelda, kas see on ilmalik või kiriklik muusika. Aga sadade elektrilampide säras, müüa pakutavate värviliste piltide ja helidest üle kostva, pikkadele laudadele laotatud ja osavalt arranžeeritud ohvriande reklaamivate kaubitsejate laadakisa taustal mõjub see muusika küll kõige vähem pühalikuna. Templid on pisikesed ja ehitatud nii tihedasti kõrvuti nagu kabiinid. Kui sisseastuvad usklikud eesriide kõrvale lükkavad, näeme ülekullatud Buddha kuju. Ta silmad on kadunud laugude taha. Kitsahuuleline suu naeratab. Lastele, kes tulid koos oma vanematega, on templiskäimine lausa pidu. Hele [[valgus]], mis teeb ööst päeva, on neile suureks elamuseks, sest kodus istutakse kõige paremal juhul vaid petrooleumilambi valgel. Peale selle on siin suhkrupagarid oma poed lahti löönud. (lk 99)
** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
==Välislingid==
| |||