Naomi Novik: erinevus redaktsioonide vahel

:Järgnes kihutamine üle ookeani, sedapuhku madalal lainete kohal ja Temeraire riivas neid aeg-ajalt mänglevalt, pritsmed langesid uduvihmana Laurence’ile näkku ja hägune maailm tormas mööda, aga lohe oli ikka kindlalt tema all. Mees ahmis sügavate hingetõmmetega soolast õhku ja nautis lihtsat rõõmu tunnet, sikutades pärast kompassi uurimist aeg-ajalt ratsmeid ja juhatadeski nad viimaks Relianti juurde tagasi. (lk 45)

* Koosviibimine oli seega üsna mitteametlik, nii et kui Carver leidis, et on üksinda vaba, olles pudingi pisut rutem alla kugistanud kui ülemused, võttis ta julguse kokku, pöördus otse Laurence'i poole ja uuris ääri-veeri: "Söör, kui ma tohiksin küsida: kas see on tõsi, et lohed võivad tuld pursata?"

:Teised ohvitserid võdistasid ennast ja noogutasid, vähe asju olid laevale niisama hukatuslikud kui laevalael lahti pääsenud tuli. "Ma ise olin Goliathil," jätkas Laurence. "Me polnud Orientist poole miili kauguselgi, kui see laev lõi lõkendama nagu tõrvik, me olime Orienti pardakahurid kahjutuks teinud ja täpsuslaskurid mastide otsast enamasti alla võtnud, nii et lohe sai laeva pihta ikka südamest tuld pursata." Ta vajus vaikides mälestustesse: purjed üleni leekides ja mustad suitsusambad taustal, võimas oranži ja musta värvi elukas ülevalt laeva poole laskumas, heites oma lõugade vahelt nende suunas veel rohkem tuld ja lehvitades sellele tiibadega tuult, kohutav möirgamine, mis vaibus alles pärast plahvatust, ja see, kuidas kõik helid kostsid veel päev hiljemgi summutatult. Laurence oli kord poisipõlves Roomas käinud ja näinud Vatikanis Michelangelo maali põrgust, kus lohed küpsetavad tulel hukkamõistetud hingi - too sündmus oli olnud üsna sedamoodi. (lk 47)

* "Mis sa arvad, kas mina suudan kunagi tuld pursata või mürki sülitada?" uuris Temeraire. "Ma ei tea, kuidas ma pean sellest aru saama, ma proovisin, aga mul õnnestus ainult õhku välja puhuda."