Rebecca Hazelton: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' '''Rebecca Hazelton Stafford''' (sündinud 20. juunil 1978, Richmondis Virginia osariigis USAs) on USA luuletaja, toimetaja ja kirjanduskriitik. ==Luule== <poem> Milline kaart kujutaks karedaid hõikeid, :mis rulluvad lahti me kõrides? ... Pole muusikat põhjakalade seas, tumedate varjude vahel, mis tiirutavad üha lähemal. Kuidas koorub me nahk, kuidas hargneme lahti nagu tuumatud köied soola ja õhu käes. Olen armastanud sind meie jagatud loomalikus vaates, meie...'
 
6. rida:
 
<poem>
Milline [[kaart]] kujutaks karedaid hõikeid,
:mis rulluvad lahti me kõrides?
...
Pole muusikat[[muusika]]t põhjakalade seas,
tumedate [[vari|varjude]] vahel, mis tiirutavad üha lähemal. Kuidas koorub me [[nahk]], kuidas hargneme lahti
nagu tuumatud köied soola[[sool]]a ja õhu käes.
Olen armastanud sind meie jagatud loomalikus vaates, meie ühises lehas:
[[higi]], sool, kirbe kusepahvak. [[Ellujäämine]] on ruskeim värv.
Punsuvad teiste kehad[[keha]]d, mitte meie.
</poem>
* "Eikunagimaa" ([http://www.versedaily.org/2014/neverland.shtml "Neverland"], Verse Daily, 2014)
21. rida:
<poem>
Minu nägemises oli tühemik ja tema täitis selle tühemiku
sõnadega[[sõna]]dega, olid sõnad pimeduse[[pimedus]]e kohta, mis sundisid selle kaduma,
olid sõnad katete kohta, mis rebisid need pealt,
olid [[jalad]], mis ristusid, ja südamed[[süda]]med, mis ristusid,
lausutud punased lubadused[[lubadus]]ed ja bändžoakordil oli nimi
selle kumina kohta, ja viisi kohta, kuidas ta kutsus maailma märkama,
oli samuti sõna.
...
Sellest ajast ei ole
fotosid[[foto]]sid ja ma saan toetuda vaid sellele, mida teised
mulle ütlevad: olin ähmane ja katkendlik, joonistasin ringi
valge [[kriit|kriidiga]] enda ümber ja nimetasin end rüvetamatuks,
vaatasin hobuseid silmapiiril[[silmapiir]]il mu müüre[[müür]]e
piirasid väiksemad mehed, kes nimetasid end
kangelasteks. Nad ütlevad, et ma küünitasin üle balustraadi ja korjasin
üles väikesed laevad[[laev]]ad ja heitsin need üle maailma ääre.
...
Mul pole sõnu selle kohta, kes [[peegel|peeglis]]
mind igal hommikul[[hommik]]ul ahvib. Tema pole see, keda mäletan
end noore tüdrukuna kujutlevat. Peab olema viis, kuidas mitte näha,
kuidas ma koputan klaasile[[klaas]]ile ja tema koputab vastu, ja millisel seinal,
milline Cassandra itkeb - kõike, mida ma nägin, kui kõnelesin ta kõrva,
ja [[sein]] mürtsatas meie vahele, [[hobune|hobusel]]
sai sellest kõht täis, tühemik oli täis väikesi sõdureid[[sõdur]]eid,
ja ta pöördus ära mu ilust[[ilu]]st ja lausus mu [[nimi|nime]].
</poem>
* "Mälu raamat" ([https://www.poetryfoundation.org/poems/56390/book-of-memory "Book of Memory"], The Poetry Foundation)