Hilinemine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
* Kui Arno isaga [[koolimaja|koolimajja]] jõudis, olid tunnid juba alanud.
** [[Oskar Luts]], "[[Kevade]]. Pildikesi koolipõlvest"
14. rida:
* 1995. aastal käis [[Lennart Meri]] Kääriku talus ja Heimtali muuseumis ning nüüd ma mõtlen, et küll oleks tore, kui ta uuesti tuleks. Tookord ei olnud muuseumil ei [[katus]]t ega [[põrand]]aid ja majaseen vohas, aga sellegipooolest oli ta siin kaua. Kui ma lõpuks ütlesin talle, et oi, nüüd peame küll minema, siis vaatas ta mulle otsa ja küsis: "Kes saab mulle öelda, et ma pean?". Ning passis siin veel pool tundi ja jäi igale poole veel rohkem hiljaks.
** [[Anu Raud]], [https://sakala.postimees.ee/2461689/paeva-intervjuu-kunstnik-anu-raud-meri-ei-pidanud-midagi
23. rida:
* Olanna noogutas autoraadiost kostva ''high life''<nowiki>'</nowiki>i [[muusika]] taktis. Ta [[käsi]] puhkas Odenigbo reiel; iga kord, kui mees tahtis käiku vahetada, tõstis ta käe üles ja pani siis tagasi ja naeris, kui mees teda narritamisi eksitavaks [[Aphrodite]]ks kutsus. Joovastav oli mehe kõrval istuda, autoaknad lahti ja [[õhk]] täis [[tolm]]u ning Rex Lawsoni unelevaid rütme. Odenigbol pidi kahe tunni pärast [[loeng]] algama, aga ta oli peale käinud, et ise naine Enugu [[lennujaam]]a viia, ja ehkki Olanna moe pärast protesteeris, tahtis ta ise sedasama. Kui nad üle Milliken Hiili viivatel kitsastel teedel kihutasid, sügav jõesäng ühel ja järsk künkanõlv teisel käel, ei öelnud Olanna, et mees sõidab pisut liiga kiiresti. Ja ta ei vaadanud käsitsi kirjutatud sildi poole, mis kohmakate tähtedega teatas: PAREM JÄÄDA HILJAKS KUI JÕUDA TEISE ILMA.
** [[Chimamanda Ngozi Adichie]], "Pool kollast päikest", tlk [[Triinu Pakk]], 2018, lk 37
* Vaatasin kella.
:"On sellest tüübist mingit märki? uurisin Lorraine'ilt telefonitsi.
:Ta lasi välja valju ohke. "Kuule ei," vastas ta mu kõnele. Märkasin, et see paistis teda lõbustavat. Ta teadis, kui väga ma viivitusi vihkan ja kuidas ma hilinemisi ääretult kõrgiks pidasin.
:Barack Obama oli meie firmas juba teatavat ärevust tekitanud. Esiteks oli ta just esimese õigusteaduse aasta lõpetanud ja tavaliselt oli meil kombeks suveks vaid teise aasta õpilasi palgata. Kuulujutud aga kinnitasid ta erakordsust. Räägiti, et ühe ta Harvardi professori väitel - ühe meie firma osaniku tütar - oli tegu kõige andekama juuratudengiga, keda ta eales kohanud oli. [[Sekretär]]id, kes teda intervjuust mäletasid, väitsid, et ta oli peale silmapaistva arukuse ka väga kena välimusega.
:Mind tegi see kõik [[Skepsis|skeptiliseks]]. Isikliku kogemuse põhjal võiks öelda, et kui ükskõik missugusele keskpärase intelligentsiga mustanahalisele mehele [[ülikond]] selga panna, siis valge inimene viskab silda. Kahtlesin sügavalt selles, et mees sellist [[haip]]i väärib. Vaatasin isegi suvise personali nimistust ta pilti - kehva valgustusega näopilti, kus suure naeratusega tüübist vaid [[nohik]]likkus välja paistis - ning jäin oma arvamuse juurde. Ta isikukirjelduse järgi võis arvata, et tegu on vähemalt pisut eksootilisema nohikuga, kuna mees on pärit [[Hawaii]]lt. Peale selle polnud seal mitte midagi silmapaistvat. Ainus üllatus oli mind tabanud paar nädalat varem, kui kiire kohustusliku [[telefonikõne]] teel end tutvustasin. Hääl teisel pool telefoni oli mind positiivselt üllatanud - tegu oli rikkaliku, isegi seksika [[bariton]]iga, mis ei paistnud mitte kuidagi fotol kujutatud isikuga kokku sobivat. (lk 104)
* [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018
== Luule ==
| |||