Seeme: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Seeme''' (ladina ''semen'') on taime .zip-fail.
==Piibel==
<poem>
Kes minnes kõnnib nuttes,
14. rida:
:8 Aga osa kukkus heasse [[muld]]a ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
** [[Matteuse evangeelium]], peatükk 13, salmid 7-8, tähendamissõna külvajast
* [[Jeesus]] kõneles neile veel teise tähendamissõna: "[[Taevariik]] on [[inimene|inimese]] sarnane, kes külvas oma [[põld|põllule]] head seemet.
24. rida ⟶ 25. rida:
** Matteuse evangeelium, peatükk 13, salmid 24-30
==Proosa==
* "Jah, pind on täis külvatud," ütles jesuiit, "ja meil ei tule karta, et üks osa seemnetest oleks langenud kaljule, teine osa tee[[liiv]]a ja et [[lind|taevalinnud]] oleksid ära nokkinud ülejäänud, ''aves coeli comederunt illam''."
:"Et sa [[katk]]u kõngeksid koos oma [[ladina keel]]ega!" kirus endamisi d'Artagnan, kes tundis, et ta [[jõud]] hakkab üles ütlema.
* Kui ma pistan seemne mulda, siis see kasvab ja muutub aina suuremaks, sellest moodustuvad vars, lehed, pungad ja [[õis]], mis peidab endas jälle uusi seemneid. See kõik on juba praegu seemne sees olemas, see on [[lill]]e [[mõte]], mis saab ainelise kuju, ja samamoodi on kõik elav [[Jumal]]a mõte ning jääb selleks ka siis, kui aine ja tema erinevad vormid lagunevad. Mõtteline olemus on ehtne, ja see, mis sellest moodustub, on ainult mõtte erinev väljendus.
33. rida ⟶ 35. rida:
* "Mina," sosistab Toots Imelikule kõrva, kusjuures ta kahtlaselt ringi vaatab, "mina segasin kõik seemned segamini, niipalju kui neid oli, ja pildusin kõik [[peenar]]dele. Kui nüüd kasvavad, las siis Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisugune on."▼
** [[Oskar Luts]], "[[Kevade]]". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 321▼
* Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. [[Üliinimene]] eitab inimese, s. t. oma seemne, [[kristlane]] eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne. ▼
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 33. peatükk▼
* On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. Inimene mõtleb endamisi: siia sobiks hästi mõni dekoratiivohakas, näiteks ''Cirsium'' või ''Onopordon''. Ja ostab kotikese kummagi seemneid, külvab need mulda ja rõõmustab, kui toredasti seemned üles tõusevad. Mõne aja pärast tuleb [[taim]]ekesed ümber istutada ning [[aednik]]ul on hea meel, et tal on sada kuuskümmend potikest mühinal kasvavate istikutega.▼
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku mai".▼
* Ma olin ikka arvamisel, et taim kasvab [[juur]]ekese näol seemnest allapoole või siis jälle nagu [[kartul]]ipealne seemnest ülespoole. Ma ütlen teile - hoopiski mitte. Peaaegu iga taim kasvab seemne all ülespoole, tõstes oma seemet nagu [[müts]]i peas kõrgemale. Kujutlege vaid, kui [[laps]]ed kasvaksid, kandes seejuures oma [[ema]] [[pea]] peal. See on lihtsalt [[loodus]]e ime, kuid säärase jõumehe trikiga saab hakkama peaaegu iga võrse.▼
** Karel Čapek, "Aedniku aasta", peatükk "Seemned"▼
* Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja [[legend]]i ainsast sinepiivast kasvab peagi suur [[puu]], mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetest kasvavad uued puud.▼
** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961, lk 7▼
* Ootamata oma [[surm]]a, nägi ta selle olemust: surm oli seesama uni, ainult ärkamine polnud hommikusse, vaid igavikku... Tunnetades puude mõtteid, adus, et on olemas inimese [[saatus]] ja on olemas puude saatus, ja milleski on need sarnased ka peale selle, et sünnivad seemnest, saadavad teineteist kätkist sargalaudadeni ja saavad kõduks. - See sarnasus oli mõlemate, inimeste ja puude oskus jutukalt vaikida. (lk 113)▼
** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 113▼
* Sõime kumbki ühe [[tomat]]i. Ja kui me nii koos tomatit sõime, tundsin, et armastan teda. Keel tungis tomati lihha; seemned on tomatil väga pehmed ja veidi libedad. Võrreldes teiste viljade väikeste kõvade seemnetega, sarnanevad nad pigem [[sperma]]ga. (lk 22)
** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26
==Luule==
<poem>
Sääl tuleb [[naaber]] koormaga
60. rida ⟶ 90. rida:
</poem>
* Juhan Liiv, "Rukkivihud rehe all"
<poem>▼
Tule, tule! Üle valge neeme,▼
läbi helge päeva virvendab me [[rand]].▼
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,▼
igavese päikse võrsuv and.▼
</poem>▼
* [[Heiti Talvik]], "Legendaarne" [1925], ilmunud kogus "Palavik" (1934)▼
==Draama==
▲* "Mina," sosistab Toots Imelikule kõrva, kusjuures ta kahtlaselt ringi vaatab, "mina segasin kõik seemned segamini, niipalju kui neid oli, ja pildusin kõik [[peenar]]dele. Kui nüüd kasvavad, las siis Julk-Jüri murrab pead, mis vili see niisugune on."
▲** [[Oskar Luts]], "[[Kevade]]". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 321
* (''Mõlemad on kohmetud. Kumbki waatab teise otsa ja kumbki nihkub teisele kordamisi sammukese ligemale. Wiimaks sirutab Laura käe arglikult wälja, Piibeleht sattub ennatusesse, tõmmab parema käe kuuetaskust ja paneb Laurale päewaroosiseemneid pihu peale''.
:[Piibeleht:] (''tasa'') Olge hääks!
78. rida ⟶ 113. rida:
:[Piibeleht:] Ja, preili, mia sõin noid tolgi päiwäl.
* [[Eduard Vilde]], "Pisuhänd", I vaatus
▲* Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine. Seeme, kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. [[Üliinimene]] eitab inimese, s. t. oma seemne, [[kristlane]] eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne.
▲** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 33. peatükk
▲* On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad teil kõik korraga. Inimene mõtleb endamisi: siia sobiks hästi mõni dekoratiivohakas, näiteks ''Cirsium'' või ''Onopordon''. Ja ostab kotikese kummagi seemneid, külvab need mulda ja rõõmustab, kui toredasti seemned üles tõusevad. Mõne aja pärast tuleb [[taim]]ekesed ümber istutada ning [[aednik]]ul on hea meel, et tal on sada kuuskümmend potikest mühinal kasvavate istikutega.
▲** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku mai".
▲* Ma olin ikka arvamisel, et taim kasvab [[juur]]ekese näol seemnest allapoole või siis jälle nagu [[kartul]]ipealne seemnest ülespoole. Ma ütlen teile - hoopiski mitte. Peaaegu iga taim kasvab seemne all ülespoole, tõstes oma seemet nagu [[müts]]i peas kõrgemale. Kujutlege vaid, kui [[laps]]ed kasvaksid, kandes seejuures oma [[ema]] [[pea]] peal. See on lihtsalt [[loodus]]e ime, kuid säärase jõumehe trikiga saab hakkama peaaegu iga võrse.
▲** Karel Čapek, "Aedniku aasta", peatükk "Seemned"
▲<poem>
▲Tule, tule! Üle valge neeme,
▲läbi helge päeva virvendab me [[rand]].
▲Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
▲igavese päikse võrsuv and.
▲</poem>
▲* [[Heiti Talvik]], "Legendaarne" [1925], ilmunud kogus "Palavik" (1934)
▲* Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja [[legend]]i ainsast sinepiivast kasvab peagi suur [[puu]], mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetest kasvavad uued puud.
▲** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961, lk 7
▲* Ootamata oma [[surm]]a, nägi ta selle olemust: surm oli seesama uni, ainult ärkamine polnud hommikusse, vaid igavikku... Tunnetades puude mõtteid, adus, et on olemas inimese [[saatus]] ja on olemas puude saatus, ja milleski on need sarnased ka peale selle, et sünnivad seemnest, saadavad teineteist kätkist sargalaudadeni ja saavad kõduks. - See sarnasus oli mõlemate, inimeste ja puude oskus jutukalt vaikida. (lk 113)
▲** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 113
==Vanasõnad==
| |||