Põlvitamine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
20. rida:
==Proosa==
* Äkki ilmus [[tapeet|tapeedi]] varjust täiuslik [[valge]] [[käsi]]vars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära [[sõrmus]]e. Otsekohe sulgus [[uks]] ja D'Artagnan leidis enese pilkasest [[pimedus]]est.
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 215
* Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal [[meieisapalve]]t, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta [[jumal]]ale selgeks teha, et asi tema [[patt]]udega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.
** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93
* "Tule siia."
:Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele [[põlv]]ele, et mind silmast [[silm]]a vaadata. [[Narr]] põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra [[iroonia]]t, kus kuningas põlvitab oma sohikust [[lapselaps]]e ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest [[kook|koogi]] ja viskas selle [[kutsikas|kutsikatele]], kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase [[särk|särgi]] külge. (lk 63)
| |||