Põlvitamine

Eugénie Servières, "Inès de Castro palub kuningas Alfonso IV-lt armu oma abikaasale don Pedrole" (1822)
Aimée Brune-Pagès, "Põlvitav naine" (1839)

PiibelRedigeeri


LuuleRedigeeri

Oh sõbrad, kel õnneks läks kummarda'
oma hinge kõrguse tunnil:
kes· leidis kõrgema jumala -
ja põlvitas südame sunnil -

see põlvitas pühal minutil
ise e n e s e hinge ette!
Mis otsis ta kaugetel randadel,
ta selle sai s i i t nüüd kätte.


ProosaRedigeeri

  • Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.


  • Kiir kergitab püksisäärt, laseb enese põlvili ja loeb ruttu ja posinal meieisapalvet, kusjuures ta huuled naljakasti toruli ajab, otsekui tahaks ta jumalale selgeks teha, et asi tema pattudega pole sugugi nii paha, nagu see vahest esialgu näib.


  • "Tule siia."
Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele põlvele, et mind silmast silma vaadata. Narr põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus kuningas põlvitab oma sohikust lapselapse ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest koogi ja viskas selle kutsikatele, kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase särgi külge. (lk 63)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000