Kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
16. rida:
==Proosa==
* Surnuaias on matus. Kümmekond inimest seisab kobaras haua ümber ja laulab. Keegi ütleb kõva, selge häälega sõna ette. Muld ja kivid langevad krõbinal vastu praegu hauda lastud puusärki. Värava kõrval, käsipuu juures, söövad matuseliste hobused.
:"Õndsad on need surnud, kes issandas surevad," loeb Arno kivist väravasambalt, astub matuseliste juurde, võtab mütsi peast ja imestab, et mehed, kes hauda kinni ajavad, mütsid juba pähe on pannud.
30. rida ⟶ 31. rida:
* Muld ja [[liiv]] kalmistutel tasuta. (lk 118)▼
* Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele [[ekskursioon]] mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime [[Juhan Liiv]]i sünnitalus ja [[Anna Haava]] sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane [[Jaan Eilart]] tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis [[Kalevipoeg (tegelane)|Kalevipoeg]] tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles [[Väike-Maarja]] kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)▼
* Linna [[peatänav]]al [[kapsas|kapsaid]] kasvatada on seesama, mis juua surnuaia [[kaev]]ust. (lk 121)▼
* Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa [[lellepojad]] - muide, meil kodus "[[lell]]e" nimetust ei tarvitatud, meil olid "[[onu]]" ja "[[onupoeg]]" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal [[Nimede eestistamine|eestistasid]] oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)▼
** [[
* Sellest suvest algab minu sügavam kokkupuude ühe [[maailm]]a ilusama kalmistuga [Metsakalmistu], kuni ühel [[päev]]al pidin tõdema, et seal on mu isa, ema, õde, vend. Sel kalmistul olen kuulnud palju kordi eesti [[luule]] ridu, sest neid tavatsetakse [[haud]]adel lugeda. Matusekõnelejate tahe on alati hea, aga olen vahel pidanud tundma ka piinlikkust luuletajate pärast, kelle värsse väga paksult ühte patta kokku aetakse, mõnikord neid ise kohandades või kohendades. Aga kes saaks keelda? ▼
** [[Mari Tarand]], "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008, lk 196▼
* [[Pühadus|Pühad]] on eesti kalmistud, meie [[laul]]ud, [[mets]] ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti [[loodus]]e kaudu.▼
** [[Valdur Mikita]], "[https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine Emajõe pastöriseerimine]" Postimees, 23.02.2018▼
56. rida ⟶ 49. rida:
▲* Muld ja [[liiv]] kalmistutel tasuta. (lk 118)
▲* Paarkümmend aastat tagasi korraldati kirjanikele [[ekskursioon]] mööda kirjanduslikke paiku — Rom oli veel minuga kaasas, nagu oleks ka tema kirjanik. Aga toona oli ta minuga alati kaasas. Kuni hõbepulmadeni pidasid kõik meid tervikuks - ja me käisime [[Juhan Liiv]]i sünnitalus ja [[Anna Haava]] sünnikohta märgistava kivi juures ja kõikides kohtades, mida kultuuriloolane [[Jaan Eilart]] tähtsaks pidas. See oli meeletu tormamine, kus ahmiti pilte mällu: ah siin ta siis kasvaski! Ah siin siis [[Kalevipoeg (tegelane)|Kalevipoeg]] tegigi oma mehetegusid! — kui olime juba uue vaatamisväärsuse juures. Enamasti olid need surnuaiad, üks surnuaed teise otsa, nii et kirjameeste hauad lõid peas tantsu. Alles [[Väike-Maarja]] kalmistul tuli muutus. Vähemalt minuga - ja ma mõistsin, et olin terve ekskursiooni vältel olnud nagu millegi ootel. Just nagu oleksin igatsenud vihma, mis peseks mind puhtaks. (lk 5)
▲* Linna [[peatänav]]al [[kapsas|kapsaid]] kasvatada on seesama, mis juua surnuaia [[kaev]]ust. (lk 121)
▲* Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa [[lellepojad]] - muide, meil kodus "[[lell]]e" nimetust ei tarvitatud, meil olid "[[onu]]" ja "[[onupoeg]]" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal [[Nimede eestistamine|eestistasid]] oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
▲* Sellest suvest algab minu sügavam kokkupuude ühe [[maailm]]a ilusama kalmistuga [Metsakalmistu], kuni ühel [[päev]]al pidin tõdema, et seal on mu isa, ema, õde, vend. Sel kalmistul olen kuulnud palju kordi eesti [[luule]] ridu, sest neid tavatsetakse [[haud]]adel lugeda. Matusekõnelejate tahe on alati hea, aga olen vahel pidanud tundma ka piinlikkust luuletajate pärast, kelle värsse väga paksult ühte patta kokku aetakse, mõnikord neid ise kohandades või kohendades. Aga kes saaks keelda?
▲** [[Mari Tarand]], "Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga". Teine, parandatud trükk. Ilmamaa, 2008, lk 196
▲* [[Pühadus|Pühad]] on eesti kalmistud, meie [[laul]]ud, [[mets]] ja maastikud. Meie naasmine pühade asjade juurde käib suuresti [[loodus]]e kaudu.
▲** [[Valdur Mikita]], "[https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine Emajõe pastöriseerimine]" Postimees, 23.02.2018
==Välislingid==
| |||