Kirikuõpetaja: erinevus redaktsioonide vahel

* Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga [[puhtus|puhtad]] ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda [[armulaud|armulauale]], siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti [[lehk]]avas [[kuub|kuues]]..."

:Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmas[[kulm]]ud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud [[nägu]] tõmbus [[muie|muigele]], otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues [[ülikond|ülikonnas]], mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need [[töö]]st ja [[vanadus]]est mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende [[süda]]med kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele [[variser]]ile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle [[matusekõne]]ga, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)

 

 

:"Jah, see on õige." (lk 107)

* [[Helle Helle]], "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000