Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel

'''Marju Lepajõe''' (28. oktoober 1962 – 4. juuli 2019) oli eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.

 

* Sõnakunst on kogu aeg see [[hapnik]], mis elustab [[mõte|mõtteid]] ja tundeid. Ainult on vaja [[lugemine|lugemist]] alustada.

* Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate [[aeg]]adega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva [[kirjandus]]t. [[Esteetika]] ajalugu on vastandumiste [[ajalugu]]. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama [[inimene|inimest]]. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.

* Kui [[Euroopa]] koolides on sajandeid loetud [[Plinius noorem]]a kirju või [[Plutar­chos]]e "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast [[stiil]]ist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma [[eesti keel]]de. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa [[dekadents]], millest on välja kasvanud haruldane nähtus – [[eesti kirjandus|eesti modernne kirjandus]].

* Et tõlkekirjanduse üle peaaegu üldse ei reflekteerita ei ajalehtedes, ajakirjades ega Rahvusringhäälingus, on armetu [[fakt|tõsiasi]]. Nähtus on korrelatsioonis ka humanitaarteadustega, kus retsensioonid perioodikas on pigem juhuslikud. See olukord mõjub halvavalt kogu [[ühiskond|ühiskonna]] vaimuelule, sest see tähendab ideevahetuse lakkamist. Ka [[teadus]] ei arene, kui uusi uurimusi ei paigutata senistesse mõttevõrkudesse. /.../ Ideaalis tuleks iga tõlkeraamatut analüüsida nii maailmakirjanduse ja lähtekirjanduse seisukohalt kui ka eesti kirjasõna seisukohalt, artiklitena, esseedena, kolumnidena, repliikidena – igas vormis. Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine [[raamat]] võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele [[müra]] ning mürale järgneb [[tühjus]].

 

 

* Üks efektiivsemaid seminare [[Tartu ülikool]]i ajaloos on olnud mu meelest enne II maailmasõda [[Alexander von Bulmerincq]]i süüria keele tunnid, kus käisid enamasti ainult kaks õpilast: [[Uku Masing]] ja [[Arthur Võõbus]].

* Tavaliselt korratakse nagu mantrat, et on vaja ainult eestikeelset terminoloogiat, aga küsimus ei ole üksiksõnades, vaid vaimses tervikehitises, mis on igas keeles pika aja jooksul erinevalt kujunenud. Valides [[keel]]e, valitakse mõtlemistraditsioon. Angloameerika artiklitraditsioon juurdub [[skolastika]]s, saksa monograafiatraditsioon juurdub [[humanism]]is jne. Tänaseni on akadeemilistest [[tekst]]idest näha, millised [[kultuur]]id tegid omal ajal renessansihumanismi läbi, millised mitte. Kuna eestikeelne [[ülikool]] saab juba saja-aastaseks, on meil kujunenud haruldane võimalus, et pole fataalset vajadust ühelegi traditsioonile alluda, vaid on võimalik neist väljaspool seistes proovida sünteesida viljakamaid jooni ja luua midagi uut, aga tingimata eesti keeles. Näiteks [[inglise keel]]es pole kunagi võimalik astuda [[ladina keel|ladina]] tüvedest välja, see on raske isegi siis, kui püüda kasutada ainult anglosaksi sõnatüvesid. Ent seetõttu on nende kreeka filosoofia tõlked fataalselt skolastilised. Selliseid probleeme aga eesti keelel ei ole – kreeka mõttega saab suhelda loomulikult.

* [[Inglise keel]] kui keel on rahvusvahelises suhtluses nii ära suretatud, et kardan: ta ei ärka enam ellu. Kasutada teda praegu muidugi saab, aga temasse ei suhtuta austusega.

* Ülikooli tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada. Seepärast tuleb küsida alati kõigepealt nendelt, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma. Muidu [[haridus]] ei teostu, tahtku [[riik|riigid]] ja struktuurid ükskõik mida.

 

 

* Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga [[laps]]ele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.

* Õppimise ümber peaks alati jääma [[vabadus]]e aura. Ülikoolistuudium peaks ole­ma nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.

 

 

* [[Kirikutorn]]id on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti [[maastik]]us — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob [[rahu]] ja pidulikkuse — käes on [[pühapäev]], mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.

* Ei saa olla iial küllalt kristlane, inimeses on puudulikkus. Kristlaseks saadakse surmani. Meie haritlased on enesekriitilised, sellele lisandub trots igasuguste autoriteetide suhtes. Mu meelest on see hea.

* Mõjuvat esteetikat ei saa oma jõududest tekitada — seda saab tabada, see antakse. Kindlasti peab inimene endaga töötama jne, aga lõpuks on ikka nii, et kellelegi antakse, kellelegi mitte.

* Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.

* [[Iseseisvus]]e määrab [[kirjakeel]], mis on ühtlasi kultuurkeel, st keel, mis katab kõik eluvaldkonnad, kaasa arvatud [[kõrgharidus]], sfäär, milles areneb välja ja toimub abstraktne mõtlemine.

* Akadeemiliselt oleks vaja juurde eriti XVI—XVII sajandi teoloogia uuri­jaid. See aga eeldab [[ladina keel|ladina]] ja [[saksa keel]]e head oskust, samuti mõtteloo tundmist sügavamal tasemel, mis ei tule kiiresti. Ülikoolis peavad õpingud aga toimuma nii kiiresti, et arugi ei saa, ja seetõttu tuleb rasked distsipliinid ja teemad, mida tegelikult on vaja, kõrvale jätta. Ei ole ka töökohti, kus noor teadlane saaks küpseda, kui see ei sobi mingi kitsa teemaga, millele on võimalik granti saada. Uurimisinstituudid, kus saaks mõttelooga avaramalt tegelda, on Eestis sisuliselt likvideeritud, järelikult peaks ülikool olema see koht, kus saab süveneda, või peaksid sellised teadustöökohad olema akadeemiliste [[raamatukogu]]de juures — seal on seda vaja igapäevases töös kogudega —, aga teaduse korraldajad ei ole altid arvestama nende vajadustega. [...] Minu meelest vajab Eesti hilishumanismi uuringute interdistsiplinaarset instituuti. Omast kogemusest võin öelda, et selle perioodi mõtte- ja kirjanduslugu on erakordselt köitev uurimisobjekt, kusjuures väga perspektiivikas, sest uurimata allikaid on lihtsalt tohutult.

 

 

* [[Huumor]]i tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.

* Ega arutlemisoskust kusagilt mujalt kui kirjandusest saa. Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.

 

 

* Väga mõjuvad olid [[Tõnu Luik|Tõnu Luige]] filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu [[filosoofia]] ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult [[Platon]]ile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.

* "Piisavalt" ei pea tähendama "rohkem", vaid "läbimõeldumalt" – seda peaaegu kõikide ainete puhul. Tähtis ei ole hulk, vaid ainetüüpide proportsioon: kui palju käsitletakse mateeriat ja kui palju mõtlemist. Kool peaks õpetama ju noort inimest nägema põhjuslikkusi, nende üle arutlema. Ainult nii saavad areneda eristus- ja otsustusvõime, mälu, ning kujuneda isiksus. Meie koolis on aga põhitähelepanu materiaalsel kausaalsusel, füüsikalisel, bioloogilisel jne. Vaimne kausaalsus, mis inimese elus tegelikult valitseb, toimib hoopis teistmoodi, ei ole aatomite põrkumine, ja kui seda ei õpi, siis hakkabki inimene taandama näiteks eetikat füüsika- või bioloogiaseadustele ning tulemuseks on lihtsalt õnnetud pärdikud, kes arvavad, et teise inimese löömine on mõjutamine. Isiksusi ei kujune. Põhjuslikkuste õpetamine, materiaalse ja ideaalse suhe on meil proportsioonist väljas ja see on suur probleem tervele ühiskonnale. Oleks vaja saavutada vähemalt võrdsus.

 

 

* Ta oli suurem kui ta [[saatus]]. Tema pärandist vaatab vastu väga elus, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Kui hakata otsima, mis on selle loovuse tuum, jõuab paradoksini: huvitavamad inimeste seast on [[geenius]]ed, kõige normaalsemad inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.

** [[Toomas Paul]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/roomu-radu-rannates/ "Rõõmu radu rännates"], Marju Lepajõe "Roomlaste taltsutamise" teise väljaande puhul, Sirp, 15. mai 2020

 

* Inimene, kes on armastanud ''[[sophia]]''<nowiki>'</nowiki>t ja ''[[logos]]''<nowiki>'</nowiki>t nõnda nagu Marju Lepajõe, saab ise olla ainult kaunis, teist võimalust ei ole. Vallo Toomla filmis on Marju Lepajõe ilu saanud salvestatud imelisel kujul, seda ühessegi raami surumata, diskreetselt, just parajalt kauguselt (mitte liiga lähedalt), et see kõige paremini nähtav oleks. Tean ainult ühte inimest, kes samal viisil kaunis olnud – see on muidugi [[Tõnu Luik]], ja ma annaksin paljugi, et temast oleks olemas samasugune suurepärane film, nagu tänu Toomlale nüüd on Marju Lepajõest.