Taktitunne: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* Seal, kus igas majapidamises keerleb inimtegevus iga päev ühesuguste toimingute ümber, ei tähenda see, et sind nähakse, tingimata, et sellest välja tehakse. Kõik olid kõigile tunnistajaks ja see tingis erilise diskreetsuse. (lk 64)▼
* Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid [[lugupidamine|lugupidamisest]] iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud [[daam]] hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras [[armastusväärsus]]t ja [[viisakus]]t, varjas oma isiklikke [[tunne|tundeid]] ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et [[aristokraadid]] pidasid ennast ''umbilicus mundi''<nowiki>'</nowiki>ks, polnud vaid nende süü — [[aukartus]]est võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)▼
* Muhamedlased põlgavad kristlasi, kuid sünnipärasest taktist hoiduvad nad teiste usku solvamast. Kuulsin korduvalt, kuidas vestluses isaga muhamedlased viisakalt seletasid, et austavad [[Jeesus]]t, too olevat muidugi väike prohvet olnud, Muhamediga mitte võrreldav, kuid väga õilis. Ja [[Neitsi Maarja|madonnat]] nimetasid nad lugupidavalt sõnaga ''sit'', mis tähendab daami. (lk 70)▼
** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
* [[Härrasmees|Härrasmeheks]] olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud [[renessanss]] ja [[reformatsioon]], [[valgustusaeg]] ja [[Romantism|romantiline]] [[tundekasvatus]]. Seda on püütud sõnastada lugematutes [[käitumisõpik]]utes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)▼
** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548▼
** Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes [[Tšehhov]]. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.▼
** [[Friedebert Tuglas]], "Marginaalia". Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 122
* "Parun Gustaf!"▼
* Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik [[tagasihoidlikkus]] ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.▼
:Printsess Helena ulatas oma käe üle minu õla. Nägin nende pilke, kuid keerasin oma näo delikaatselt kõrvale. Nende kohta räägiti ühte-teist, kuid mina ei tahtnud kogu loost parem üldse teada.▼
** [[Olev Jõgi]], ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. ''Cit. via'': [[Lea Pild]], [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2019/3/1145 "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal"], [[Keel ja Kirjandus]] 3/2019. Vihje [[Friedebert Tuglas]]e samateemalisele tsitaadile.▼
18. rida ⟶ 19. rida:
▲* "Parun Gustaf!"
▲* Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid [[lugupidamine|lugupidamisest]] iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud [[daam]] hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras [[armastusväärsus]]t ja [[viisakus]]t, varjas oma isiklikke [[tunne|tundeid]] ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et [[aristokraadid]] pidasid ennast ''umbilicus mundi''<nowiki>'</nowiki>ks, polnud vaid nende süü — [[aukartus]]est võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
▲:Printsess Helena ulatas oma käe üle minu õla. Nägin nende pilke, kuid keerasin oma näo delikaatselt kõrvale. Nende kohta räägiti ühte-teist, kuid mina ei tahtnud kogu loost parem üldse teada.
▲* Muhamedlased põlgavad kristlasi, kuid sünnipärasest taktist hoiduvad nad teiste usku solvamast. Kuulsin korduvalt, kuidas vestluses isaga muhamedlased viisakalt seletasid, et austavad [[Jeesus]]t, too olevat muidugi väike prohvet olnud, Muhamediga mitte võrreldav, kuid väga õilis. Ja [[Neitsi Maarja|madonnat]] nimetasid nad lugupidavalt sõnaga ''sit'', mis tähendab daami. (lk 70)
▲* Seal, kus igas majapidamises keerleb inimtegevus iga päev ühesuguste toimingute ümber, ei tähenda see, et sind nähakse, tingimata, et sellest välja tehakse. Kõik olid kõigile tunnistajaks ja see tingis erilise diskreetsuse. (lk 64)
▲** Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes [[Tšehhov]]. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.
** [[
▲* [[Härrasmees|Härrasmeheks]] olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud [[renessanss]] ja [[reformatsioon]], [[valgustusaeg]] ja [[Romantism|romantiline]] [[tundekasvatus]]. Seda on püütud sõnastada lugematutes [[käitumisõpik]]utes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)
▲** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548
▲* Tšehhovit just iseloomustab ta väljenduslik [[tagasihoidlikkus]] ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud.
▲** [[Olev Jõgi]], ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. ''Cit. via'': [[Lea Pild]], [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2019/3/1145 "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal"], [[Keel ja Kirjandus]] 3/2019. Vihje [[Friedebert Tuglas]]e samateemalisele tsitaadile.
[[Kategooria:Psühholoogia]]
| |||