Aed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
59. rida:
* Aedu võib rajada mitmel viisil. Kõige parem on, kui selle [[töö]] võtab enda peale pärisaednik. [[Aednik]] istutab teil sinna igasuguseid toikaid, rootsikuid ja luuakontsusid, kinnitades, et need on [[vaher|vahtrad]], [[viirpuu]]d ja [[sirel]]id — kõrgetüvelised puud või muud taimeliigid. Siis kaevab ta [[maapind|maa]] üles, songib kõik pahupidi ja tambib jälle tasaseks, teeb söeräbust väikesed kõnniteed, torkab siin ja seal [[muld]]a mingeid tohletanud pealseid, seletades, et need on püsikud. Tulevasele [[muru]]platsile külvab ta [[seeme]]t, öeldes, et see on inglise raihein ja nurmikas, rebasesaba, sugapea ja timut, ning läheb siis ära, jättes aia maha mustana ja paljana, nagu ta oli esimesel päeval pärast [[maailm]]a loomist. Ta paneb teile ainult [[süda]]mele, et te seda mullast maad iga päev hoolikalt kastaksite, ja laseksite siis, kui [[rohi]] tärkab, kõnniteedele [[liiv]]a tuua. Heakene küll.
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Kuidas rajatakse aedu"
* Pipi aed oli tõepoolest oivaline. See polnud küll hästi hooldatud, seda mitte, kuid selles aias oli toredaid [[muruplats]]e, mida kunagi ei pügatud, ja vanu [[roos]]ipõõsaid, tulvil valgeid, kollaseid ning roosasid õisi, need polnud teab kui uhked, aga lõhnasid hästi. Aias kasvas ka hulgaliselt viljapuid ja - mis kõige parem - põliseid [[tamm]]esid ning [[jalakas|jalakaid]], mille otsa sai suurepäraselt ronida. (lk 45)▼
** [[Astrid Lindgren]], "Pipi Pikksukk", tlk [[Vladimir Beekman]], rmt: "Pipi Pikksuka lood", 1999, 4. trükk▼
* Siin, Porta Camollia lähedal varisesid [[maja]]d ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas [[tuli]] oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult [[umbrohi]], mis oli niisama visa [[hing]]ega kui [[patt|patune]] inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin [[ohakas|ohakate]] ja [[nõges]]te vahel ka lopsakad punased [[moon]]id ja arglikud [[kannike]]sed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 15
* Ühel päeval oli ta usaldanud minna käiku, mis viis [[loss]]i peahoonesse, ja toetus rinnatisele, et heita pilku lossi aeda. Seal polnud palju näha, sest [[lill]]ed olid juba õitsenud, peale mõne kahvatu sügislille. Ainult üksik suur [[vaher]] keset aeda leekis punaselt, nagu oleksid põlevad laternad selle okstele riputatud.
71. rida ⟶ 74. rida:
* Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud [[lootos]]lillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel <!--//-->puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase [[lõhn]]aga rõõmustada. (lk 14-15)▼
* [[Ballett]] on puhtnaiselik: see on [[naine]], aed täis kauneid lilli, ja mees on [[aednik]].▼
** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973▼
** [[George Balanchine]]; ''cit. via'': Ellen W. Goellner, Jacqueline Shea Murphy "[http://books.google.co.in/books?id=ZuwUCkwXhDsC&pg=PA36 Bodies of the Text: Dance as Theory, Literature as Dance]", Rutgers University Press, 1995, lk 36▼
* Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (lk 34)▼
** [[Veera Saar]], "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37▼
* [[Suvi]] aias on [[laps]], kes oma [[mänguasi|mänguasju]] õhtul ise [[koristamine|koristatud]] ei saa. (lk 120)▼
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989▼
80. rida ⟶ 91. rida:
▲* [[Ballett]] on puhtnaiselik: see on [[naine]], aed täis kauneid lilli, ja mees on [[aednik]].
▲* Kuigi suuruke see "seekide" kapsamaalapp polnud ja selle alumine, allikapoolne äär oli nii niiske, et kasvatas ainult lopsakat seamaltsa. Kuid see serv, mis ulatus pinumaa taha, oli rammusaks väetatud tuha, solgi ja kõige sellega, mis igal hommikul madalatest ustest vanades ämbrites ja pottides välja tassiti. Seal luhtasid kartulipealsed alati nii lopsakalt, et vajusid maha, kapsapead kasvasid lõhki ja kaalikad kippusid seest õõnsaks jääma. Igal vanakesel oli oma vagu või kaks, mille ümber jätkus tegevust terveks suveks. Hommikust õhtuni kummardasid ja köögutasid kustuva silmavalgusega eidekesed ja halli habemega taadikesed oma maaraasukese kohal, põlvitasid vagude vahel, kastsid, kobestasid ja rohisid, urgitsesid vanade köntis sõrmedega porgandisabade ja peedipabulate ümber, imetlesid ja hellitasid oma viimast tööd. Ja talvelgi oli neil asja pinumaa taha. Sinna kandsid nad kõik, mis nende kehvast elust üle jäi; seal käisid nad vaatamas päikese tõusu ja kevade tulekut, seal ootasid lume sulamist ja aega, mil kündja jälle "põllule" võiks ilmuda. (lk 34)
▲** [[George Balanchine]]; ''cit. via'': Ellen W. Goellner, Jacqueline Shea Murphy "[http://books.google.co.in/books?id=ZuwUCkwXhDsC&pg=PA36 Bodies of the Text: Dance as Theory, Literature as Dance]", Rutgers University Press, 1995, lk 36
▲** [[Veera Saar]], "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37
98. rida ⟶ 110. rida:
:"Jube!" võdistas Virginia õlgu. (lk 13)
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
▲* Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud [[lootos]]lillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel <!--//-->puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase [[lõhn]]aga rõõmustada. (lk 14-15)
▲** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
111. rida ⟶ 118. rida:
:Tõde oli, et tegelikult ma ei teadnud, kuidas see kõik võiks õnnestuda. Aga kui andsin Samile, kes oli liitunud Valge Maja personaliga, korralduse hakata tegema esimesi samme aia rajamiseks, siis teadsin, et saan selle varsti teada. (lk 318-319)
* [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018
▲* [[Suvi]] aias on [[laps]], kes oma [[mänguasi|mänguasju]] õhtul ise [[koristamine|koristatud]] ei saa. (lk 120)
▲** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
▲* Pipi aed oli tõepoolest oivaline. See polnud küll hästi hooldatud, seda mitte, kuid selles aias oli toredaid [[muruplats]]e, mida kunagi ei pügatud, ja vanu [[roos]]ipõõsaid, tulvil valgeid, kollaseid ning roosasid õisi, need polnud teab kui uhked, aga lõhnasid hästi. Aias kasvas ka hulgaliselt viljapuid ja - mis kõige parem - põliseid [[tamm]]esid ning [[jalakas|jalakaid]], mille otsa sai suurepäraselt ronida. (lk 45)
▲** [[Astrid Lindgren]], "Pipi Pikksukk", tlk [[Vladimir Beekman]], rmt: "Pipi Pikksuka lood", 1999, 4. trükk
==Luule==
| |||