Roll: erinevus redaktsioonide vahel

* Sellest ajast olen püüdnud heatahtlikult suhtuda inimestesse, kes ükskõik mille poolest on väljapaistval kohal; me määrame neile rolli ja kõige õigem on neid vaadelda kui [[osatäitja]]id, ilma et püüaksime neid umbusaldada teadmiste põhjal nende lavatagusest [[elu]]st - kui nad vaid ise seda keset [[lava]] ei tiri. (lk 86)

** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990

 

* [Doktor:] [[Elu]]s ei ole olemuslikult [[peategelane|pea]]- ja [[kõrvaltegelane|kõrvaltegelasi]]. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda [[elulugu|eluloo]] [[kangelane]]. "[[Hamlet]]it" võiks jutustada [[Polonius]]e [[vaatepunkt]]ist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled [[pulm]]as [[uksehoidja]]. [[Peigmees|Peigmehe]] vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi [[pruut]]. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood ''sinu'' vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud ''mängida kõrvalosalise rolli'': sulle võib pakkuda lõbu ''teeselda'', et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi [[Odüsseus]], kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema [[näitemäng]]us. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.

** [[John Barth]], "Tee lõpp" ("The End of the Road").

 

* [---] "suure teatri" [[näitleja]] ei saa ennast kunagi (välja arvatud filmis või videosalvestuses) kõrvalt vaadelda. Ainult vaimusilmas võib ta enda loodud kuju näha. Kuju on tema enda sees, tema ise on kuju sees. Oma füüsise ja südametuksega äratab "suure lava" näitleja [[dramaturg]]i loodud kuju ellu. Kuid [[nukunäitleja]] ning tema poolt loodava kuju vahel seisab [[nukk]] — väike papjeemašeest, puust või vahtkummist nukk, mille [[teatrikunstnik]] on kavandanud, [[skulptor]] voolinud ja töökoda liikumismehhanismidega varustanud.

* Nukuteater on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, grotesk ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere individuaalsus ja katkematu elu sirmil. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas lavastuses mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur tähelepanuvõime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside koori!) (lk 26)

** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973

 

* [[Hilda Gleser|Gleseri]] põhimõte oli: võib-olla roll ei meeldi, võib-olla ei saa alguses rollist üldse arugi, aga tuleb mõelda, mida võiks sellest teha. Võtta maksimum. Sul võib olla võimalus vaid kord üle lava minna, aga see on sinu šanss, mõtle välja, kuidas võiks ja miks just nii võiks. Kui sind ei märgata, siis teist võimalust enam ei anta. Meie ajal oli tõesti see enda maksmapaneku küsimus noore näitleja esimene küsimus (mõtlen laval, mitte mingeid muid teid pidi). Meid ei määratud riigi poolt kolmeks aastaks kohale, meid ei kaitsnud mingi seadus, meie ei saanud protesteerida, oma põhimõtetega laiutada, et pole antud rolli, mis pakuks võimalusi. (lk 8)

* Kui saad uue rolli kätte ja hakkad seda tegema, siis on minul küll sama tunne, mis esimeselgi korral, täpselt samamoodi süda kurgus ja hirm sees. Mõned kogemused annavad muidugi oskust juurde, aga uus roll toob ikka samad värinad. (lk 14)

** [[Salme Reek]], intervjuu: [[Toomas Lõhmuste]], "Vastab Salme Reek", [https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/186936 Teater. Muusika. Kino 8/1987], lk 5–16

 

[[Kategooria:Teater]]