Sõbralikkus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
4. rida:
* Neid võiks tobedaiks pidada, kes mõtlevad, et mängus on [[armastus]], kui daam on vaid küllalt viisakas, et õnnetule läheneda, teda sõbralikult kohelda ja emmata.
** [[Chrétien de Troyes]], "Yvain"
* Sõbralikke inimesi olen ma palju leidnud, kuid sõpru väga vähe. Üks tahab mulle serveerida oma [[vaimukus]]t, teine oma õpetatust, kolmas oma peent maitset; üks tahab mind võõrustada oma [[vein]]iga, teine oma kauni toaga, kolmas oma suure lugupidamisega; ükski neist ei ole sellepärast mu sõber, ehkki igaüks neist tahaks heal meelel olla minu [[patroon]]. Mida rohkem tukateid ta minu tasku voolata lasta plaanib, seda vähem usun ma sõprusse. Kui ta aga mõnikord vabatahtlikult ning kutsumata mind mu koduse heeringasalati seltsis üles otsib, on eeldused juba paremad. On hea, kui ta mu [[tõde]] solvumata vastu võtab ja mulle enda oma liigse ettevaatlikkuseta, kuid puhta [[erapooletus]]ega välja ütleb. Parim märk on see, kui juhtumisi tuleb jutuks tema lemmikkirg ning ta häbelikult ja kergesti solvuvana tagasi ei tõmbu.
** [[Johann Gottfried Seume]], "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. [[LR]] 2005, nr 13-14, lk 21
| |||