Redaktsioon: 20. oktoober 2022, kell 08:41 redigeeri 193.40.227.226 (arutelu) →‎Tarass Ševtšenko Märgis: Tühistatud ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 20. oktoober 2022, kell 19:30 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust P Tühistati kasutaja 193.40.227.226 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Ehitaja. Märgis: Tühistamine Uuem muudatus →
12. rida: Alternatiivseid sõnastusi: * Riik, mille vapil on kana, ei võida kunagi riiki, mille vapil on kahvel. * Riik, mille vapil on kana, ei suuda kunagi vallutada riiki, mille vapil on kahvel. * Riik, mille vapil on kana, ei suuda kunagi vallutada riiki, mille vapil on kahv perekonnale pühendatud [[muuseum]]. [[Lviv]]is saab Lontski tänava türmi nimelises muuseumis külastada NKVD ja KGB [[vangikong]]e, kust käis läbi tuhandeid kommunismi vastu võidelnuid. Vastupanu kommunistlikule diktatuurile on Lääne-Ukrainas endiselt tugev. Tänapäeval avaldub see trotsis igasuguse diktatuuri vastu. On märkimisväärne, et Lääne-Ukraina vaim on viimase 20 aastaga jõudnud levida ka pealinna [[Kiiev]]isse ning teistesse riigi olulistesse piirkondadesse. (24. jaanuar 2014, lk 79–80) ==Proosa== * On tõsi, et Lääne-Ukraina on alati Kesk- ja Ida-Ukrainast erinenud. Lääne-Ukraina sattus [[Nõukogude Liit]]u alles pärast [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i sõlmimist 1939. aastal, aga Nõukogude Ukraina osa sai sellest tegelikult alles pärast [[Teine maailmasõda\|Teise maailmasõja]] lõppu. Veel kuni 1960. aastate alguseni kestis Lääne-Ukrainas [[partisanisõda]] kommunistide, NKVD üksuste ja Nõukogude võimu esindajate vastu. See sõda nõudis mõlemalt poolelt tuhandeid ohvreid. Kümneid tuhandeid arreteeriti. [[Mälestus]] sellest mitte ainult et ei ela tänaseni, vaid on Lääne-Ukrainas ka täielikult legaliseeritud. Tookord Nõukogude võimu vastu võidelnute nimesid kannavad tänapäeval [[tänav]]ad ja [[väljak]]ud. Lvivi oblastis Strõi linnas avati nõukogude võimu vastu võidelnud vastupanuliikumise juhi [[Stepan Bandera]] perekonnale pühendatud [[muuseum]]. [[Lviv]]is saab Lontski tänava türmi nimelises muuseumis külastada NKVD ja KGB [[vangikong]]e, kust käis läbi tuhandeid kommunismi vastu võidelnuid. Vastupanu kommunistlikule diktatuurile on Lääne-Ukrainas endiselt tugev. Tänapäeval avaldub see trotsis igasuguse diktatuuri vastu. On märkimisväärne, et Lääne-Ukraina vaim on viimase 20 aastaga jõudnud levida ka pealinna [[Kiiev]]isse ning teistesse riigi olulistesse piirkondadesse. (24. jaanuar 2014, lk 79–80) * Laupäeval käisin küla [[postkontor]]is – mul oli vaja [[mädarõikaviin]]a osta. Seekord seda postkontoris aga ei müüdud. Kõik muu oli olemas nagu harilikult: [[päevalilleõli]], [[kalakonserv]]id, tatratang, [[margariin]]... Ma oleksin kangesti tahtnud postkontorist pudeli [[viin]]a ja [[postmark\|postmargi]] osta, margi viinapudeli sildil ära tembeldada lasta ja siis kogu komplekti kellelegi mälestuseks kinkida. Mine tea, äkki muutub meie maa varsti tsiviliseerituks ja külapostkontorites alkoholi enam ei müüdagi??? Seda ma igatahes ei usu!!! Midagi peab ju minevikust alles jääma. Tõsi küll: mida vähem, seda parem! (3. märts 2014, lk 124) * Sellepärast on praegu [[Putin]]i esmane ülesanne otsida võimalikke teid, et panna [[Euroopa]] ja [[USA]] [[Krimm]]i annekteerimist tunnustama. Selle probleemi lahendamiseks on aga vaid üks tee: organiseerida Ukrainas [[kodusõda]] ning venemeelsete, iseenesest mõistetavalt relvastatud aktivistide marss [[Kiiev]]i peale koos nende Vene kolleegidega. Kiievisse jõudes tuleks sel armeel kukutada "illegitiimne" valitsus ja presidendi kohusetäitja ning asendada need kaasatoodud "Ukraina rahva" esindajatega. Nende hulka võiksid kuuluda nii koos Janukovõtšiga maalt põgenenud ekspeaminister Azarovi valitsuse tuumiku liikmed kui ka kunagised Regioonide Partei liidrid, kes hetkel ülemraadas ei tööta, kuid pole ka Venemaale pagenud, vaid redutavad oma kodukandis Donetski oblastis. Seejärel kuulutaks uus valitsus välja "legitiimse" presidendi – Janukovõtši – täiesti võimalik, et mitte tegeliku, vaid pelgalt virtuaalse tagasipöördumise. Janukovõtš allkirjastaks Skype'i teel Moskvast uue sõprus- ja koostöölepingu Venemaa Föderatsiooniga. Selles seisaks, et Ukraina juhtkond on südamest rõõmus "põlise Vene ala" Krimmi tagasipöördumise üle emakese Venemaa rüppe ning palub käsitada Krimmi Ukraina kingitusena Venemaa Föderatsioonile – tänutäheks "kiratsevale" Ukrainale osutatud pikaaegse ennastohverdava hoolitsuse ning Ukraina riigi raugematu moraalse ja majandusliku toetamise eest ning ühtlasi ajaloolise [[õiglus]]e taas jalule seadmise märgina. Mis edasi saab, seda on, ma usun, hõlbus ette kujutada. [[Angela Merkel]], [[François Hollande]] ja paljud teised hingavad kergendatult ning asuvad, igaüks omaette, kibekähku ja valutult taastama oma majanduslikke ja finantsilisi sidemeid Putini Venemaaga. Nad ütlevad: "Hästi, inimesed, ongi kõik. See oli ainult väike arusaamatus purjuspäi. Teate küll, kuidas slaavlastel need asjad mõnikord käivad. Nüüd oleme jälle ära leppinud, kõigis küsimustes üksmeelele jõudnud ning võime niisugused pisiasjad nagu Krimm unustada." (21. märts 2014, lk 147–148) 48. rida ⟶ 52. rida: ===Tarass Ševtšenko=== <poem> Milleks kutsuda Ukrainast [[kasakad\|kasakate]] hingi — seal on rõõmsam, seal on vabam hõljuda neil ringi... Nagu priiusajal muiste — [[Dnepr]]i võimas müha, [[kärestik]]e kohin, [[stepid]], stepis kääpad pühad. Seal kasakapriius sündis, säraga end kattis; seal ta šlahtat, [[tatarlased\|tatarlasi]] stepimulda mattis, stepimulda laipu mattis, kuni väsis... heitis puhkama... Ja kõrge kääbas tema enda peitis. [[Kotkas]] must ta kohal lendab [[valvur]]ina aina... ... Oi, mu mõtted-mõlgutused, minu lapsed, lilled! Teid ma toitsin, teid ma hoidsin — kelle jaoks või milleks? Minge, lapsed, kodumaale! Seal, Ukraina rajal, käige, vaesed; mina hukkun siingi omal ajal. Leiate seal lahke sõna, hella südamegi; leiate seal tõe — ja vahest lisaks kuulsusegi... Võta vastu nad, Ukraina! Nagu emarinnal hellita mu väeteid lapsi kallil kodupinnal! </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "*** Oi mu mõtted-mõlgutused...", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 9-12 <poem> Metsa tagant udust tõuseb täiskuu veretades, nagu põlemise kuumust välja eretades, nagu teades, et ei sobi täna mahe valgus — varsti tulekahjulõõma täis Ukraina valgub. ... Ning pimedas metsas, tammesalus haljas puude külge seotud ratsud rohtu sõid; kõik valmis on seatud — sadulad ja valjad. Kuhu tuleb sõita? Või keda nad tõid? Nad ootavad mehi, kes lebavad rohus vaikselt oru serval. Ukraina on ohus — päästa kodumaa on haidamaki kohus, ning kotkad tõi siia nende võimas tiib. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 67 <poem> Kõmisema lõi Ukraina, kuni üles kohus, kaua-kaua vereojad jooksid stepirohus. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 78 <poem> Sedaviisi siis Ukraina vappus sõjakärast, põrgumöllust... Hukkus rahvas ... Mille eest? Mispärast? Võiksid olla ühel meelel küll kaks venda lihast. Kuid ei oska ja ei taha, viha kasvab vihast! Juba kadeduse pärast venna verd on vaja — liiga rõõmus on ta pere, liiga jõukas maja! "Tapkem vend!" Ja maha ainult ahervare jäeti ning — et neid veel vaevaks elu — orvukesed väetid. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 87 <poem> Aeg möödub, suvi möödub ruttu, Ukraina põleb pahinal; kõik külad täis on laste nuttu — on isad ära. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 102 <poem> Üksi nüüd jäid kärestikud mürisema steppi: "Hukkasid nad meie lapsed, hukkavad ka Dnepri!" Mürisevad aina — ammu nende hõim on hauas, ning Ukraina suigutati unne kauaks, kauaks. Oras haljendab Ukrainas; siin enam ei kuule sõjakära ega nuttu, ainult stepituuled sahisevad väljal rohus pajuokste vahel. Kõik on vaikne. Olgu vaikne: see on taeva tahe. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Haidamakid", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 113 <poem> "Hüvasti, mu maa! Mu maailm armutu, jää maha! Oma piinad, julmad piinad peidan pilve taha. Aga sinuga, mu kallis, vaene lesk Ukraina, juttu vestma lendan pilvest udupisaraina. Vaikset, nukrat juttu vestma tulen tasakesi; rõskel ööl ma taevast langen nagu kastevesi. Peame nõu ja nukrutseme, kuni tõuseb päike, kuni vaenlast ehmatavad kord su lapsed väiksed. Hüvasti siis, lesekene, minu vaene ema! Hoia lapsi; Jumal elab, õiglane on tema!" </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 124 <poem> Pöördun ümber: tagujalul ratsu kerkib kaljult! Istub ratsameeski ratsul; küll on kuub sel mehel! Kübara asemel kolbal on vaid mingid lehed. Hobu hullab - nüüd... nüüd hüppab üle jõe... veel pisut... Mehel õieli on käsi just kui võtta isuks tervet ilma. Kes see on siis? Astun lähemale - kaljusse on taotud kiri, et {{Sõrendus\|Esimesele}} {{Sõrendus\|Teine}} selle püstitanud.<!--//--> Nüüd mul kahtlust pole: just seesama {{Sõrendus\|Esimene}} lõi Ukraina risti, {{Sõrendus\|Teine}} aga vaese lese tappis kogunisti. Röövlid! Röövlid! Inimsööjad! Kas vähe siin sõite, riisusite! Mis te kaasa teise ilma saite? Raskeks, raskeks läks mul süda nagu loeksin praegu taas Ukraina ajalugu, meenutades aegu... </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, "Unenägu", lk 132-133 <poem> "Vahest on Ukrainast kaugest veel järel vaid ase... Lendaksin siit teda kaema, kuid Jumal ei lase. Moskva on ehk maa seal laastand, merre lasknud veegi Dneprist; on ehk kõrged kääpad lahti kaevand keegi — meie au. Oo, armas Jumal! Hoia ära seegi!" </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "Unenägu", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 134 <poem> Kui ma suren, siis mind matke kalme peale üles kallil kodumaal Ukrainas, laia stepi süles, et sealt laiad põllupinnad, Dnepr ja kaldad üha oleks näha; oleks kuulda, kuidas jõgi mühab. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "*** Kui ma suren, siis mind matke... (Testament)", tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 175 <poem> Ma orjana ju kasvanudki, ei leina oma rahva nuttki, kui lõpeb orjuses mu piin, kui endaga kõik kaasa viin ja jäängi unustusse aina ma meie toredas Ukrainas — ei olnud mulle kohta seal. ... Ükskõikseks jätab seegi mu, kas lausub palvet poja suu. Ükskõik ent see ei ole mulle, et suigutanud magama õel röövlijõuk on kodumaa ja heitnud oma ohvri tulle. Oo, siin ükskõikne pole ma! </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "*** Ükskõik on mulle, kas ma eales...", "Kasematis" III, tõlkinud Ain Kaalep. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 183 <poem> Vaatan ringi, kõnnin mööda kõrget künkaselga, ja tuleb Ukraina meelde - mõelda temast pelgan. Seal on [[stepp]] ja stepp on siingi, aga suur on vahe: siin on ruske, lausa punav, seal — sinerdav, mahe; stepil seal on kirjaks-ehteks nurmed, põllukiilud, Põlised [[kurgaan]]id-kääpad, tõmmud luhasiilud. ... Oo, mu Ukraina! Millal küll sinna [[kõrb]]est, õel [[saatus]], lased mind minna? ... Või ehk alles taevast, sind, mu sõber, ja Ukrainat minu silmad kaevad? Vahel nad mul pisaraistki, jäävad kuivaks aina: paluksin siis peatset [[surm]]a... Sina ja Ukraina, [[Dnepr]] ja tema järsud kaldad ning mu [[lootus]] visa mind paluda veel ei lase surma Taevaisalt. </poem> * [[Tarass Ševtšenko]], "A. O. Kozatškovskile", tõlkinud Harald Rajamets. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 216-221 ===Lesja Ukrajinka===

Ukraina: erinevus redaktsioonide vahel