Kohanemine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* Tuleb pidada üldiseks aksioomiks, et kui just mitte lühikeseks ajaks, ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada. /---/ maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida.
** [[Giacomo Leopardi]], "Mõtted". Tõlkinud [[Maarja Kangro]]. [[LR]] 3–4, 2008, lk 66
* Inimese [[elulugu]] on eelkõige kohanemine nende mustrite ja standarditega, mida tema kogukonnas traditsiooniliselt edasi antakse. Tavad, mis teda sündides ümbritsevad, vormivad tema [[kogemus]]t ja [[käitumine|käitumist]] algusest peale. Rääkima hakates on ta juba oma [[kultuur]]i pisike esindaja ning kui ta suureks kasvab ja suudab oma kultuuri tegevustest osa võtta, on selle [[harjumus]]ed ühtlasi tema harjumused, selle uskumused tema uskumused ja selle jaoks võimatud asjad on ka tema jaoks võimatud. Ta jagab neid kõigi samasse rühma sündinud lastega ja ükski mõnesse maakera teisel poolel asuvasse rühma sündinud [[laps]] ei suuda kunagi omandada neist isegi tuhandikku.
** [[Ruth Benedict]], "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante, 2016, lk 26
* Kohanemine ellujäämismoodusena pole mingi poliitiline vorm, vaid loodusseadus.
* [[Andres Langemets]], [https://www.sirp.ee/archive/1999/01.04.99/Sots/sots1-3.html "Infoühiskonna tulek Eestisse"] Sirp, 01.04.1999
* [[Eestlased]] ei ole oma uuemas ajaloos olnud sangarirahvas, vaid kohanejarahvas, muidu ei oleks ta alles jäänud. Ent kohaneminegi võib minna liiga kaugele, saada [[orjameelsus]]eks, ülepingutatud püüdeks uutele isandatele meeldida. Ülemäärane [[kohanemine]] ei ole enam õige kohanemine ja selle eest tuleb vahel maksta valusat hinda nii kohanejate ohvritel kui nendel endil, kui ajad muutuvad.
** [[Jaan Kaplinski]], "Mida need juudid ometi tahavad?" Vikerkaar 8/9 2001, lk 219
* Kuid kohanemine ja kodunemine on siiski võimalik; sellised äraolu- ja kuulumatusmõtisklused hõlmavad üldiselt suuremat ruumiüksust kui kodumaja, ning kui kitsamalt nähtud kodu tingimata määratleda veresidemete kaudu, siis on igati loogiline, et luulemina jaoks defineerivad seda eelkõige lapsed, kodu õiguspärased asukad ning peamised kodu markeerijad Kaplinski luules. Ka siis, kui luuletaja oletab, et nomaadlus võiks olla inimestele geneetiliselt kaasa antud [---], ei tähenda see, et tähtsuse kaotavad kodusust toetavad elemendid, inimsuhted ja valgussõõr lõkketule ääres, kus samuti magavad lapsed ning mis bachelard'liku valgusvihuna vastandub mittekodu [[pimedus]]ele. (lk 100-101)
** [[Ene-Reet Soovik]], [https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/1094 "Kodu käsitlused Jaan Kaplinski luules"], Methis, Vol. 9 No. 12/2013, lk 91-105
* Kõige loovam ja spontaanseni ühiskonnavorm oligi ilmselt korilus. Spontaansus nõuab suurt ajalist ja ruumilist ressurssi, kuid "vaba aega" ja "vaba ruumi" meil peaaegu enam polegi. Ja see varandus kahaneb tulevikus veelgi. Eestis on siiski veel küllalt palju spontaansusressurssi. Ajalist spontaansust küll üha vähem, kuid ruumilist natuke veel on. Me oleme loomupäraselt harjunud, et astume uksest välja ja meie ümber on imeline pastoraalne tühjus. Me ei taha tegelikult kohaneda ühegi muu eluvormiga, mis ei paku priipärast ruumilist avarust.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", 2013, lk 146
* Arvatavasti saab ka [[teadlane|teadlasi]] aretada ja peabki aretama. Praegu seda ju tehaksegi, ainult et väga sihikindlalt just süvenemisele vastassuunas, eklektilisuse ja [[pealiskaudsus]]e poole. Kogu tülgastuseni paljuräägitud projektipõhisus lihtsalt sunnib niisuguse suhtumise peale. Oskus kõike lennult haarata, pidevalt ümber orienteeruda ja uute olukordadega kohaneda on kindlasti oluline ja tarvilik [[kunst]], aga see võiks jääda ettevõtluse, [[äri]] jms asjaliku tegutsemise maailma.
** [[Kristiina Ross]] sünnipäevaintervjuus: [[Marju Lepajõe]], [http://kjak.eki.ee/ee/issues/2015/6/654 "Kristiina Ross 60: "XX ja XXI sajandit ma ei tunne""], Keel ja Kirjandus 6/2015
* On asju, millega ei usu end kunagi harjuvat, aga paratamatult harjud. Sellest saaks [[aforism]]i, kui ma veel vaevuksin neid kirjutama. [[Vananemine]] on [[kohanemine]] sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.
** [[Johanna Venho]], "Esimene naine: romaan [[Sylvi Kekkonen|Sylvi Kekkosest]]", tlk [[Kai Aareleid]], 2021, lk 12
| |||