Vanadus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
 
<poem>
Ma kuulsin raukade[[rauk]]ade vestlust[[vestlus]]t:
"Kaob iga asi
ja kauaks meilgi kestvust."
16. rida:
 
<poem>
Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse[[öö]]sse,
vanadus leegitsegu ja möiraku päeva[[päev]]a sulgudes;
märatse, märatse valguse[[valgus]]e surmale vastu.
</poem>
* [[Dylan Thomas]], "Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse", tõlkinud [[Paul-Eerik Rummo]]. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 131
25. rida:
<poem>
Mida mõtleb mees kui ta enam
maailma teedel[[tee]]del ei kolla?
Vaev on vanaks saada,
aga hea on vana olla.
Kõik on nii [[sinine]], sinine, sinine:
silmad[[silm]]ad ja [[taevas]] ja [[meri]].
Terve [[nädal]] – suur sinine [[esmaspäev]].
Soontes on sinine [[veri]].
</poem>
* [[August Sang]], [https://juhanliiviluuleauhind.wordpress.com/2017/10/25/1969-august-sang-mida-motleb-mees/ "Mida mõtleb mees?"], Juhan Liivi luuleauhind 1969
38. rida:
<poem>
Kui vaevane on, kui sa vanaks jääd,
kui tudiseb [[lõug]] ja värisevad [[käed]],
kui [[kõrv]] ei kuule ja silm ei näe,
ah tõesti on vilets, kui sa vanaks jääd.
/---/
Sääl jooksevad jõnglased palliga[[pall]]iga,
nad lähevad möllu ja tralliga,
ja kaotavad mütsi[[müts]]i ja salli[[sall]]i ka
ah hale on küll, kui sa vanaks jääd.
</poem>
* [[Hando Runnel]], "Kui vaevane on, kui sa vanaks jääd" kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 28
 
 
 
69. rida ⟶ 68. rida:
==Draama==
 
* [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga [[kokett]]:<br />kui kaovad austajad, siis oma tuska peites<br />[[auväärsus]]t teesklema ta hakkab meeleheites.<br />Silma temale muud ei paistagi kui vead.<br />Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.<br />Küll [[patt]]e paljastab ta harda õhinaga,<br />kuid ainult [[kadedus]] on [[vaga]] [[mask]]i taga.<br />Et ise vana on, ka teiste juures neab<br />[[rõõm]]e, milleta nüüd läbi ajama peab.
** [[Molière]], "Tartuffe", I vaatuse 1. stseen. Tõlkinud [[August Sang]]. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 13
 
77. rida ⟶ 76. rida:
 
 
* [Marianne:] "Kahekümne seitsme aastane [[naine]] ei saa ometi mingil juhul loota, et ta veel [[kiindumus]]t tunneks või ärataks".
** [[Jane Austen]], "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 29
 
92. rida ⟶ 91. rida:
 
 
* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu[[rämps]]u, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses[[noorus]]es oli tantsinud[[tants]]inud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel.
 
* "Kraamilaegas!" hüüdis järsku Seenevana, kes oli naasnud äädikavabrikust, mis asus otse nende selja taga. Nii nimetasid vanaeite kõik inimesed Westhofenis, sest terve eluaeg oli ta vedanud endaga kaasas igasugust rämpsu, nii vajalikku kui ka mittevajalikku — mida iganes võis soovida — haavaplaastrit, nöörijuppe, köhakompvekke. Vanaeit hakkas oma kuivetanud käega lehvitama teisel pool teed seisva Seenevana suunas, kellega ta oma kauges nooruses oli tantsinud, ja palju ei puudunud, et oleks ka abiellunud, ning ta hambutu suu ümber ning kortsus põskedel tekkis see jubedustäratav elavus, mis on omane väga vanade inimeste naljatlustele — paratamatult kostev kondiklõbin tantsimisel.
** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 25
 
113. rida ⟶ 111. rida:
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
 
 
* Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide[[mask]]ide, eneselohutuse ja enesepettuseta[[enesepettus]]eta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.
** Asta Põldmäe, [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nemad-kaks/ "Nemad kaks"], Sirp, 06.03.2009
 
 
123. rida ⟶ 122. rida:
* Minu kõige suurem hirm vanaduse ees on see, et ma ei saa loovat inimest endas peatada, sest see ei ole enam kellelegi vajalik. Nii et, jah, minu jaoks on [[loomine]] igapäevane protsess. Kui ma ei loo iga päev paar tundi, siis see päev ei oleks nagu üldse elatud. Muidugi ei pea see tähendama praktilist tööd proovisaalis, see võib tähendada ka lihtsalt [[mõtlemine|mõtlemist]], teatud meditatiivses seisundis viibimist. Vajan midagi, mis viiks mind realiteedist välja.
** [[Mai Murdmaa]], intervjuu: Sven Karja, [https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69033653/vangis-traditsiooni-ja-avangardi-vahel-mai-murdmaa Vangis traditsiooni ja avangardi vahel – Mai Murdmaa], Eesti Ekspress, 3. aprill 2003
 
 
 
130. rida ⟶ 128. rida:
* Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane. Vastan siis, et nagu 18, ainult [[peegel|peeglisse]] ei tohi vaadata!
** Nora Kutti, intervjuu: Vilja Kohler, [https://tartu.postimees.ee/1022626/nora-kutti-soovitab-alati-edasi-elada "Nora Kutti soovitab alati edasi elada"]. Tartu Postimees, 29. oktoober 2012