Kaktus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
==Proosa==
 
* Kaktusi on merisiilikute, kurkide[[kurk]]ide ja kõrvitsate[[kõrvits]]ate, küünlajalgade[[küünlajalg]]ade, anumate, nelinurksete preestrimütside ja ussipesade sarnaseid; nad võivad olla kaetud soomuste, näsade, karvatuttide, küünte, soolatüügaste[[soolatüügas]]te, tääkide[[tääk]]ide, türgi mõõkade ja taevatähtedegataeva[[täht]]edega; on maadligi ja pikaks veninuid, ogalisi nagu odameeste malev, lõikavaid nagu mõõkadega[[mõõk]]adega vehkiv eskadron, on tünnakaid, puukujulisi ja kortsusnäolisi, löövetega[[lööve]]tega kaetuid, habetunuid, tusaseid, süngeid, karuseid nagu kännustik, punutuid nagu [[korv]], kasvajate, elajate ja sõjariistade sarnaseid; kaktused on kõige mehisemad kõigist [[seeme|seemneid]] [[külv]]ama kutsutud ja seatud [[taim]]edest, mis loodi kolmandal päeval ("Küll ma olen loll," ütles seejärel looja, imestades isegi selle üle, mida ta loonud oli). Te võite neid [[armastus|armastada]], ainult et ilma neid sündsusetult katsumata, [[suudlus|suudlemata]] või [[embus|rinnale surumata]]; nad ei talu mingit intiimsust[[intiimsus]]t ega muud sihukest frivoolsust[[frivoolsus]]t; nad on kõvad nagu [[kivi]]d, hambuni [[relv]]astatud, täis otsustavust mitte alla anda: käi eemale, kahvanägu, või ma tulistan! Väike kaktuste [[kollektsioon]] näeb välja nagu sõjakate gnoomide leer. Raiuge säärasel sõjamehel [[pea]] või [[käsi]] otsast: temast kasvab uus [[mõõk|mõõgaga]] vehkiv ja [[pistoda]]ga ähvardav sõdalane. Elu on võitlus.
** [[Karel Čapek]], "[[Aedniku aasta]]", peatükk "Kaktusekasvatajaist". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Loomingu Raamatukogu 40/41 1964, lk 83
 
 
* Rõdule[[Rõdu]]le tõstetud väike üksik kaktus on majaperemehe tuulduma pandud [[nina]]. (lk 25)
* Kaktusel on [[okkad]] sellepärast, et [[eeslid]] teda ära ei sööks. (lk 48)
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974
 
 
* 1787. aastal tõi kapten Arthur Phillip — vastavalt kolonistide tavalisele [[harjumus]]ele uuele maale [[taim]]itaimi või [[loom]]i kaasa tuua — [[Austraalia]]sse mitu kaktuseliiki, kavatsedes neil kasvatada košenilltäisid värvi saamiseks. Mõned kaktused — viigikaktused — pääsesid tema aiast välja ja 1925. aastaks võis leida ligi 20 metsikult kasvavat liiki. Sel uuel maal ei olnud neil looduslikke vaenlasi ja nad levisid tohutult, võttes lõpuks enda alla 24 000 000 hektarit. Umbes pool sellest maast oli nii tihedalt kaktustega kaetud, et seda ei saanud kasutada.
:1920. aastal saadeti Austraalia [[entomoloog]]e Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, et nad uuriksid viigikaktuste vaenlasi nende kodumaal. Pärast mitme putukaliigi katsetamist toodi 1930. aastal Austraaliasse 3 miljardit ühe Argentiinas elava [[liblikas|liblika]] muna. Seitsme aasta pärast olid hävinud viimased viigikaktuse tihnikud ja varem asustamiskõlbmatud alad muutusid nüüd haritavaks ja karjatatavaks.
:Kogu operatsioon maksis vähem kui kaks penni hektari kohta. Seevastu varajasemad ebaõnnestunud keemilise tõrje katsed olid maksnud umbes kakskümmend viis naela hektari kohta.
22. rida:
 
 
* Kaktus on vana tusane äranõiutud [[haldjas]], kes on kükakile surutud ja karedasse karva kasvanud. Võiks öelda, et oma moonutatud kätes, mis kramplikult kokku pigistatud, hoiab ta viiehellerilist, mille on talle kinkinud mõni kaastundlik [[tütarlaps]]. Kord aastas avaneb tema pihk, ja ennäe, selle küüraka pöialpoisi peopesal lööb särama [[õis]].
** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 70
 
 
* Ühel ööl aastas puhkevad Bahamal öökuninganna õied, teevad läbi kogu oma suguelu ja kaovad hommikuks. Mitu päeva varem moodustuvad kaktustel suured tüsedad pungad[[pung]]ad. Siis, ühel ööl vänge vanillilõhna peale ärgates tead, mis on juhtunud.Terve kuuvalge aed puhkeb tohutu suurtesse jalalaiustesse õitesse. Sajad surulased sööstavad ühelt õielt teisele. Õhk on täis koerte[[koer]]te haukumist, surulaste valju tiivavihinat, mis kõlab nii, nagu lehitseks keegi paksu raamatut[[raamat]]ut,ja õite meeliküllastavat vanillinektarit, mis koidu ajal kaob, jättes kaktused veel üheks aastaks rahuldatult maha.
* [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 2005, lk 76
 
 
* Kaktustes on midagi jonnakat. [[Päike]] tahab neid maadligi vajutada, kõrbetuul tahab neid maadligi vajutada, kuivus tahab, [[öökülm]]. Sellegipoolest trügivad nad ülespoole. Ajavad end turri, kapselduvad paksu kooriku taha. Ja ei tagane millimeetritki.
** [[Peter Høeg]], "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud [[Arvo Alas]]. Varrak 1997, lk 54