Lähis-Ida: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
==Proosa==
* Mul on Lähis-Idaga omalaadne sõltuvussuhe, eelkõige läbi [[ristisõda|ristisõja]]-lugude. Huvitav, et kui 11. sajandi või ka hilisemad ristisõjad tunduvad meile millegi eksootilisena, siis Lähis-Idas on see tänane päev, vähemalt ristisõdijate kuvand – kusagil võib [[kaupmees]], kui [[eurooplane|eurooplase]] välimusega ostja teda välja vihastab, sõimata ostjat ristisõdijaks, sionistiks. See on päris karm ütlemine.▼
* Peagi sai mulle selgeks, et Lähis-Idas pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedasti [[žestikuleerimine|kätega vehkivat]], arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest [[karjumine|karjuvad]] üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaks [[vend]]a, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõik [[araablased|araablaste]] peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kui [[veendumus]]e pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda. (lk 417)▼
* [[Palveränd|Palverännu]] [[mõte|mõtteks]], vähemalt [[keskaeg|keskajal]] ja ka hilisemalt, oli jõudmine iseendani, et jõuda [[Jumal]]ani. Aga tänapäeva Lähis-Idas võib Jumalani jõudmine tähendada ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda seal. See ongi sellepärast huvitav piirkond, et ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi.▼
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164▼
** [[Tiit Aleksejev]] intervjuus: [[Toomas Sildam]], [https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna"] ERR, 09.10.2020▼
11. rida:
▲* Mul on Lähis-Idaga omalaadne sõltuvussuhe, eelkõige läbi [[ristisõda|ristisõja]]-lugude. Huvitav, et kui 11. sajandi või ka hilisemad ristisõjad tunduvad meile millegi eksootilisena, siis Lähis-Idas on see tänane päev, vähemalt ristisõdijate kuvand – kusagil võib [[kaupmees]], kui [[eurooplane|eurooplase]] välimusega ostja teda välja vihastab, sõimata ostjat ristisõdijaks, sionistiks. See on päris karm ütlemine.
▲* Peagi sai mulle selgeks, et Lähis-Idas pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedasti [[žestikuleerimine|kätega vehkivat]], arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest [[karjumine|karjuvad]] üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaks [[vend]]a, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõik [[araablased|araablaste]] peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kui [[veendumus]]e pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda. (lk 417)
▲* [[Palveränd|Palverännu]] [[mõte|mõtteks]], vähemalt [[keskaeg|keskajal]] ja ka hilisemalt, oli jõudmine iseendani, et jõuda [[Jumal]]ani. Aga tänapäeva Lähis-Idas võib Jumalani jõudmine tähendada ka midagi muud, kui vaadata radikaalsemat seltskonda seal. See ongi sellepärast huvitav piirkond, et ühele teekonnale võib olla väga erinevaid tõlgendusi.
▲** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164
▲** [[Tiit Aleksejev]] intervjuus: [[Toomas Sildam]], [https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna"] ERR, 09.10.2020
==Välislingid==
| |||