Geto

Luule

Getot raputab vilistav rajuhoog,
maja majalt kui kisendaks abi,
silmi vihaselt välgatab sünagoog
nagu needusi pomisev rabi.
Õhku läbistab otsekui vinguv nuut
kõigist urgastest tungiv karje.
Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,
teine parandab vihmavarje.

Betti Alver, "Juutide linnajaos" kogus "Tähetund", lk 109

Proosa

[Ewa:] Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu ema esimest korda Emski getos, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke - enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha vabatahtlikult, kuna veidi aega enne geto asutamist oli linnas aset leidnud kohutav juutide hukkamine - nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse. (lk 12)
[Daniel:] Kui Semenovitš mind Emskisse tõi, olid kohalikud juudid juba vanasse lossi ümber kolinud. Sain kuulda tragöödiast, mis mängiti maha kaks nädalat enne minu tulekut: juutidel kästi koguneda linnaväljakule, kuhu nad nimetatud tunnil sõnakuulelikult tulidki - lastega, vanuritega, rõivakompsude ja teemoonaga. Siin keskväljakul, kahe kiriku, õigeusu ja katoliku pühakoja vahel, leidis aset tõeline tapatalgu - politsei ja Sonderkomando lasid koos maha rohkem kui poolteist tuhat rahulikku elanikku. Ellujäänud juudid, ligi kaheksasada inimest, koliti kokku poollagunenud lossi, millest sai geto. (lk 157)
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013