Aga mind hüüab vanaisa endistviisi Jannu-Jonnuks või Jannu-Nunnuks, kuigi mu tegelik nimi on Jaanus. Olen püüdnud sellest taadiga juttu teha, et ta mind vähemalt võõraste ees kutsuks Jaanuseks, sest nimi Jannu-Jonnu paneb inimesi samavõrd naerma nagu Tossu, Possu, Mossu ja kõik muud taolised hellitusnimed, mida vastutustundetud esivanemad lendu lasevad ja mis teevad nende järglastest ümbruskonna naerualused. Mingisugune Jannu-Jonnu lausa kutsub naabrijõnglasi lõõritama:
"Jannu-Jonnu, põsed lonti!
Jannu-Jonnu kardab tonti!"
Need poisiklutid lihtsalt ei oska midagi paremat välja mõelda, kui inimese nime üle irvitada.
Vanataat küll rahustab, et mingile laulusalmile tema üldse tähelepanu ei pööraks. Targem andvat järele, kõige targem panevat vatitropid kõrva, kui muidu ei saa. Aga eks siis taat ise võiks see kõige-kõige targem olla ja hüüda mind Jaanuseks. Ei mingit riimi ja naabrimarakratid jääksid ise narriks. Aga praegu leiavad jõmpsikad, et pole paremat nalja, kui röökida üle aia: "Nunnu-Jannu kardab tonti!"
Jabur, jah, aga seda vastikum taluda. Miks on küll elus nii, et mis ühele tundub hellitusena, tundub teisele mõnitusena? (lk 5)
