Proosa

muuda
  • "Mõtle, kui hea meil oleks praegu vees mürgeldada!" hõiskas Reedik ja tegi, nagu ujuks koera.
"Mis sul siis seal üleval nii väga viga on?" küsiti seepeale, aga mitte katuselt. Kasvataja Piret seisis poiste rõdu juures.
Kõik tegid, et püsti said. Jaan hakkas alla ronima. See oli kuidagi raskem kui ülestulek. Päike oli pea kuumaks kütnud ja tasakaal kippus kaduma. Kohvrist ja prügikastist püramiid tundus väga madal olema. Jalg ei ulatunud kuhugi toetuma.
"Nüüd ripud nagu kurk varre küljes," ütles kasvataja Piret. "Ja siis kukud, käsi kõksti pooleks nagu kõrsik."
Jaani ajas naerma. Ta oleks tõesti maha sadanud, kui kasvataja Piret poleks teda kinni püüdnud. (lk 77)