Oli just lõppenud verine taplus, mida kutsuti Vabadussõjaks. Mitte kõik, keda tapatalgule käsutati, ei tulnud tagasi. Sina tulid, kuigi sul polnud õieti kuhugi tulla. Määrdunud sõduripüksid jalas ja higist ning püssirohusuitsust läbiimbunud pluusiräbal seljas, astusid sa mööda külavaheteed. Karjakrantsid jooksid klähvides su kannul, sina aga — küllap vist veel hiljutisest verepulmast purjus, hõiskasid üle koertekärina:
"Ei hõbedat, kulda küll leidu me maal,
kuid viljakandvat mulda on küllalt..." (lk 50)
Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46
