"Aga kas te ka teate," hakkas mees nende kõrval rääkima. "Ma istusin kolm ööd ja päeva kardulakoopas, kui punakaarti nõuti. Paos olin. Eit tõi süüa, laskis korviga alla, ütles otsijatele, et ei tea, kus ma võin olla. No küll oli hää, et mu pää ikke nii palju jagas. Ei oleks ma muidu siin. Aga eit on nüüd hispaania haigusega maas. Ja hobusel häda küljes. Setukas üleni kärnas."
Salme noogutas, ei maailmas olnud õigust. Keda säästis sõda ja kartulikoobas, seda tükkis võtma taud. Kui kaua temagi peret veel hoiti? Sest kummatigi mõtlesid esmalt ikka omade peale, eriti veel, kui olid naisterahvas. (lk 20)
Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981
