Katrin Saukas

Katrin Saukas (sündinud 6. aprillil 1958 Tapal) on eesti näitleja, lavastaja ja näitekirjanik.

Intervjuud

[Lavastuse "Under" peaosalisena:] Ma ei ole Marie Underit reaalselt näinud. Ei osanudki näha tahta, sest minu staatus nõukogude ühiskonnas ei lubanud mind isegi sotsialismimaadesse. 1940. aastatel küsis Under, kuidas elada saja-aastaseks. Keegi ei osanud vastata. Kuid ta võttis elada ja pidas vastu 97 aastat. Lahkumine oli 1980, kui mina lõpetasin Panso-kooli. Võib ju nii öeldagi, et ta elas oma kaasaegsed üle. Kuid kunagi ei saa me päriselt teada, missuguse hinnaga.
Tundub, et Marie Under oli inimene, kes võttis elu täie rinnaga, hillitses hinge tärkava elu juures, märatses reetmist taibates, puhkes õide, kui arm meeli puudutas. Tema “Jõulutervitus 1941” on kui kogu rahva manifest.
Artur Adsoni “mustas märkmikus” on palju Underi lapsepõlve mäletamisi, mis loovad pildi juba väga väikesest isiksusest. Aga põnev on see, et seda aega pole Under ise värsivormi pannud. Tema tekstid - saksakeelsed - saavad alguse armumise ajast. Joonealuse tõlke abil sain neist aimu, väga mitmed neist on hästi huvitavad.
Seltskonnas oli Underil ilmselt mitu nägu, tema vaimuilm võimaldas tal mitmesugune paista. Omaette olles võis ta hääle kaotada, mõtted ja sõnastused helisesid seespool. Ta nautis üksiolemist. Suurema osa elust elas ta ju väga väikestel pindadel koos oma pere, laste, vanemate, õe ja venna perega.
Ei ole leidnud ühtki dokumenti, kus Under oleks kaevanud oma elu üle. Kui imeliselt võtab ta kanda oma armumiste koormad!
Alles on Eduard Vilde kirjad Underile - võiks ju kirjutada mitu lavalugu. Kuid et mind huvitas kõik ja korraga, siis ongi nad ühes näitemängus koos. Kolme tunniga terve elu. Kõik sündmused sinna muidugi ei mahtunud.
Marie Underi ja kõigi teiste suurte põgenemine venelaste eest Eestist, jääjate Siberisse saatmine, tapmine ja vaimne sandistamine on sündmused, mis jäävad lainetama veel mitu põlvkonda. Ma ei teagi mõjusamat vahendit kui ikka meelde tuletada, mäletada neid uhkeid unistajaid, kes vana testamendi leviitide kombel kanaarilinnuna meie elupäevi kirkana hoiavad.
- Katrin Saukas, intervjuu: Silja Joon, "Salapärane ja helisev poetess Marie Under", Pärnu Postimees, 13. aprill 2007

[A]ga kui mult edasi küsid, mida oma esimestest aastatest mäletan, siis ära parem küsi. Siluetti mäletan. [---] Ajakirja Siluett. See olla siis ilmuma hakanud. Ema õmbles ja õpetas mindki. Enda arust olengi üks kõva õmbleja. Tegin kleite ja mantleid, ka muud. Kudusin ja heegeldasin. Muuseas siiani. Aga kui tahad, et ma sulle ühe pintsaku teeksin, siis see jääb ära. [---] Ma rätsepatööd ei oska. Ei vaheriiet panna ega rinnaesist modelleerida.
[Enda suitsetamisharjumusest:] See on halb komme ja ma annan aru, et teen endale liiga. Ma ei oska üldse mõnede asjade puhul piiri pidada. Rikun ja ületan neid.
Piiri ületamine ei pea olema midagi halba, see võib olla ohtlik, ettearvamatu. Nõuab julgust ja usaldust. Kogemus ületamisest laiendab ilma ja arusaamist.
Teatrikooli sissesaamine oli üks pime juhus. Tegelikult läksin lavastajaks õppima. Näitlejaametit pidasin siis liiga... madalaks. Selle ameti vägi oli mulle siis täiesti tundmata.
Mulle meeldib mõtelda.

Kui keegi sulle mõtlemise eest raha maksaks, kas sa siis ainult mõtlekski?

Mingi hetkeni jah, aga siis kusagil on vaja sellele mõtlemisele väljundit. Siis ei saa enam vait olla. Kui ma poleks Panso koolis käinud ja näitekunsti õppinud, küllap oleksin leidnud mõne muu võimaluse, et ennast välja hõigata. Või sosistada.

Ega töökoht ei ole amet.
[Isast:] Ma olin 14, kui ta arreteeriti.

See teeb siis… 72. aastal. Mille eest?

Süüdistuse järgi olla Saksa sõjaväes olles Peipsi taga ühe Vene küla maha põletanud.

Põletas siis või?

Ei tea. Ma ei tea siiamaani seda lugu. Pole olnud hingejõudu seda lähemalt uurima minna.

Näitekirjanikke on minutagi küll. Väga häid. Tarve tuleb, kui oled elu lugudega kaua koos ja lähestikku olnud. Siis tahad veel sügavamale minna – publiku silma all mõtelda. Just siin ja praegu. Nüüd on mängukavas "Võlg". Kirjutasin ise selle kokku, seega võtan vastutuse.
Aegajalt seisan enne lavaleminekut akside vahel ja mõtlen, et milleks see kõik. Et see on ju nii jabur.

Viimati seisin sessamas "Võlas" niimoodi. Minu ees Urmas Lattikas, ilus helesinine frakk seljas, valmis peale minema. Seisan ta selja taga, vaatan seda sinist frakiselga ja…

Aga siis oleme äkki laval ja kõik on nii paigas! Väikese printsi frakivärv on äkitselt ainuõige ja ise osutun olema seal, kus täpselt olema pean. Astume argielust välja. See on suur tunne. Ja ime.

Lavaleminejale on publik inspireerijaks, on toetaja rollis. Olen tähele pannud, et sõltub publikust, kui sügavale ma julgen oma rollis minna.
Laval olemine ei ole vale. Kui on vähegi põhjust.
Sõna "põhjus" on muuseas kolmandas vältes, mitte teises, nagu sina mulle kümme aastat tagasi ütlesid. Teise sõna osas oli sul, jah, õigus. Pilved on tõesti teine välde, mina ütlen seda siiani kolmandas, seega valesti.
[H]ea etendus ei ole vale. Hea etendus ei saa vale olla.
Midagi ei ole mängimata – küll jõuab! Mis tuleb, see tuleb. Ja kõik, mis olnud, oli õigel ajal. Puudub ihalus igatseda olematut.
Ma olen olnud üks ninakas ja nipsakas tüdruk. Kõrk ja ülbe niisamuti – mõnikord. Ega see ilus ju ei ole. Eks ma olen selle eest omad vitsad saanud, aga partneritele, kes seda tunda said, tuli see ehk kasukski. See avas neile võimaluse käituda, nagu nemad tahavad. Rumal olen ikka veel väga.
Võiks ju lõputult ja lihtsalt ANDA. Ja SAADA, VÕTTA. Mitte OSTA ja MÜÜA. Teatriski ei ole ju enam külalist. On klient. Miks inimesed arvavad, et kui nad kasutavad merkantiilseid väljendeid, jäävad nad ise neist puutumata? Et "turul me oleme vennad ja õed..."?
- Katrin Saukas, intervjuu: Jüri Aarma, "Katrin Saukas: Midagi ei ole mängimata – küll jõuab!", Maaleht, 3. aprill 2008, lk 22-23

Jah, ma tahan olla see kuningas, kes võtab vastutuse, kes teab otsustades, millised võivad olla otsuse tagajärjed. Selline kuningas ma tahan olla. Ma ei taha, et otsustajaid on nii mitmeid, ja ma ei taha, et otsustajad on need, kelle jaoks on tähtis mammona. Sellepärast tahangi olla ise kuningas. Tahan olla nii tark, et ma vastutada suudaks.
Eks ma katsun olla iseenda kuningas kõigepealt. Kuningaks saamine on päris pikk teekond ja ma vist suren enne ära.
Mind ei ole niimoodi kasvatatud, mul ei ole seda kultuuritausta, mis laseks mul elada endaga rahus. Mul on sellest väga kahju.
Teen füüsilist tööd, et saaksin aru – ma elan.
See, mida inimene teeb, pargistab, istutab, uurib, vaatab... see kõik on inimesekeskne tegevus. Loodus ise ei vaja mingeid parke. Olen selles kohe täiesti kindel.
[Rõugu talupargist:] See, et ma seda parki hooldan, hoian, harin, on minu enda puudujääk, mida ma siis kompenseerin sellega, et olen talle hästi lähedal. Ma katsun teda, tegelen temaga, suhtlen. See on minu kasvamise küsimus, maailma jaoks ei tähenda see mitte midagi. Maailm toimib ikka nii, nagu ta tahab.
Selleks, et ruumi endas suuremaks saada, on mul vaja palju õppida. Ma ei tea paljusid asju. Taimi kasvatan ma ju ainult sellepärast, et ma ei tea, kuidas nad kasvavad.
Ilu tuleb hiljem, siis, kui taim on juba olemas, kasvanud. Ilu ma olen näinud ikka, aga ma ei tea, kuidas ta tekib. Nüüd on see võimalus alustada... kui paned maha sentimeetripikkuse roosikese, mis ei paista alguses multšist väljagi... siis näed, kuidas ta kasvab, mis tegelane ta on. See on imeline, selleks on parke vaja. Selles on isekus ka - mina panin, mina teen. Küll see varsti ära läheb, kui saan ruumi juurde.
Edevus on väga tugev promootor. Kindlasti, kindlasti. Kes seda salgavad, ma arvan, nad ei ole päris ausad.
Kui olen mingi mõtte valmis mõtelnud, kujutlen, et see võiks olla kellelegi veel huvitav mõtelda, siis mul on vahendid või õigemini mul ei ole muid vahendeid kui et lähen ise ja näitan.

Mul ei ole selle vastu ka midagi. Jah, vahel on see ääretult raske, samas kaunis ja õpetlik. See, mis näitleja ameti puhul ju võluv on, et sa mõtled teistes rollides, mõtled teise inimese mõtteid ja pead seda tegema teiste nähes. Teed seda nii ausalt, et vaatad publikule silma ka. Vahva amet.

Andekad näitlejad on märgiga, neid on vähe. [---] Nad on seestpoolt hästi ehtsad ja ausad. Kui nad midagi edastavad, rollis mõtteid, tundeid, siis nad ei spekuleeri, ütlevad ja näitavad otse, läbi enda. Seal seespool on neil selline puhas maastik, ilma mürgi ja kemikaalideta, ilma viha ja trotsita. Nende looming ei baseeru enda mustal maastikul, need on kihvtid tegelased.
Ma usun, et kui sa tahad teha midagi head, siis tuleb seda teha kohe.
Reaalselt Pirgu arenduskeskuses tehti suur uuring maainimese eluviisidest ja vajadustest. Nüüd jooksevad külad tühjaks. Kui tookord oleks suudetud selle uuringu tulemuste järgi elu ka käima panna, inimesi aidata, siis ehk oleks maakeskkond säilinud. Võib-olla seal Raplamaal selliseid probleeme ei oleks.
Me kõik võime jutustada õigeid asju. Aga mis siis? Tore on ju mõelda, et mõtleme õigeid mõtteid, mõttes võib teha igasugu asju, aga kui seesama maaelu tuhmub su silme all... ma ei tea, mida teha
Riik on piiritletud (huntki märgistab territooriumi) ala, kus, olenevalt keskkonnast, on inimestel arenemiseks vaja teatud tingimusi. Mis siis praegu valesti on? Inimene kihutab ühest paigast teise (õppimine, töö, turism), ei jõua kuskil kohaneda (ennast ega paika tundma õppida) ja kurdab, et elu on liiga kiire.
Me ei saa unustada seda, et ka kõige vägivallatumas ühiskonnas oli üks kast, kes olid sõdurid.
Valu võib olla loomingu käivitaja, aga sellel hetkel, kui sul on valus, sellel hetkel ei tee sa midagi. Sellel hetkel oled krampis, nagu kes tahes teine. Sa pead endale väga täpselt aru andma, mis juhtus, siis ehk. Sa pead olema selle vääriline, et olla rõõmuväljal. Selle vääriline olemise eest ei saa võidelda, sinna võib pigem kasvada.
Mul on mingi asjade ärasõnamise hirm. Emotsionaalselt ma olen kogu aeg rõõmuks valmis.
Mulle meeldivad kultuurides tabud, mulle meeldivad hoiatussõnad, mulle meeldib, et on tegusid, mida ei tohi teha, ja mõtteid, mida ei ole mõistlik mõelda.
Me ikka vingume, et noored ei oska elada. Ise pidevalt lammutame seda maailma, selle asemel, et korrastada. Meie, keskealised, me peaksime endale aru andma, et oleme eeskujud. Kas me tahame seda või ei.

Kui sa tahad, et su kõrval oleks tore, siis sa ise ei tohi olla selline... ma ei tea mis!

Katrin Saukas, intervjuu: Margus Mikomägi, "Katrin Saukas: Ma tahan olla see kuningas, kes vastutuse võtab", Nädaline, 6. detsember 2008

Mis seob teid Kadrinaga?

Olen Kadrinasse sündinud. Seda ei muuda enam keegi ega miski. Kadrinaga seostub minu isa, ema, vendade surm. Kadrina surnuaial on minu ema ema- ja isapoolsete sugulaste hauad. Kadrinas on Katariina kirik. Minu nimi on Katrin.

Kadrinas on parim kool maailmas: oli enne mind, minu ajal, kuuldavasti praegugi ja tahan uskuda, et ka edaspidi. See tähendab, et sealsed õpetajad olid ja on tõeline maa sool. Tänu neile seda rasket ametit pidamast!
Midagi pole võimalik teha väljaspool iseennast. Katsun võimalikult viisakalt valitud radadel püsida ja oma päritolule mitte häbi teha.
Kadrinasse sündinule antakse tiivad ja need tuleb parimat soovides ära kasutada, et puhta südametunnistusega Taevasse jõuda.
- Katrin Saukas, intervjuu: "Minu Kadrina", Kodukant: Kadrina valla ajaleht, 1. detsember 2014

[Peaosalist, Vargamäe saunaeite mängiva Katrin Saukase hinnang enda rollile:] Kogu aeg on kellelgi midagi rääkida. Tahavad reaki. Asjast ei tea, fakte ei tea, aga arvavad. Ja arvavad, et nendel ongi õigus.
See on väga tähtis, mida saunaeit siin kokku keerab. Inimesed peavad nägema, kui suur oht selline saunaeitlus on ja kui õnnetuks võib see teha.
Kui teadmine puudub ja on ainult arvamine, siis ole parem vait.
- Katrin Saukas, intervjuu: Birgit Itse, "Saunaeit: kuhu see rõem kadus?", Järva Teataja, 19. juuli 2016 (Merle Karusoo lavastuse "SAUNAEIDE TÕDE JA ÕIGUS EHK TÄISÕIGUSELINE INIME" tutvustus)